Saksamaa kapitulatsioonist Teises maailmasõjas polnud möödunud veel aastatki. Euroopa suurriigis valitses ikka veel kaos, paljud suurlinnad olid varemeis, puudus oli toidust, peavarjust, küttest jne. Saksamaa oli võitjariikide poolt okupeeritud ja jagatud tsoonideks. Põhja- ja Loode-Saksamaa alad – praegused Schleswig-Holstein, Hamburg, Niedersachsen ja Nordrhein-Westfalen – läksid Briti okupatsioonitsooni. Inglise sõjalise administratsiooni all elas Grāmatiņši andmeil umbes 82 000 pagulast Balti riikidest, neist 45 000 lätlast, 23 500 leedulast ja 13 000 (teistel andmetel 13 700) eestlast. Balti pagulaste ehk DP-de (Displaced Persons) hulgas oli palju endisi ülikoolide õppejõudusid, aga veel enam kodumaal ülikooli lõpetanud ehk ka stuudiumi pooleli jätnud noori, kes soovisid õpinguid jätkata ja end tulevaseks pagulaseluks paremini ette valmistada. Briti tsoonis asus Hamburgi Ülikool, mille võimalused pagulaste vastuvõtu osas olid üpris piiratud.
Iseseisvate ülikoolikursuste korraldamise idee sündis nähtavasti nii läti kui eesti akadeemiliste inimeste ringis. Lübeckis asuvat Läti Komiteed juhtisid professorid, füüsik Fricis Gulbis, ajaloolane Edgars Dunsdorfs ja matemaatik Eižens Leimanis. Hamburgis moodustatud Eesti Komitees olid aktiivsed keeleteadlane prof. Julius Mägiste, agronoomiadoktor Elmar Järvesoo, jurist Karl Aun ja keemik Voldemar Kirss. Nende taotlustega ühinesid Hamburgi Leedu Komitee juhid, kelle hulgast liitus Balti Ülikooli projektiga juuraprofessor Vladas Stanka. Balti Ülikooli taotluse kallal töötasid 1945. aasta sügisel kolme rahvuse akadeemilised esindajad ja nende pingutusi kroonis edu. Oktoobri keskpaigaks oli end Briti tsoonis registreerunud 1329 üliõpilast (sealhulgas 182 eestlast) ja 168 õppejõudu (33 eestlast). Briti Foreign Office andis novembris nõusoleku Balti Ülikooli (Baltic University) avamiseks. Ülikool elas hiljem üle korduvaid ümbernimetamisi, mis aga ettevõtmise sisu ei muutnud.
Balti Ülikooli organiseerimiskomitee nägi ette 8 teaduskonna (filosoofia ja filoloogia, majandus- ja õigusteadus, matemaatika ja loodusteadused, põllumajandusteadus, meditsiin, arhitektuur ja ehitusinseneriteadus, keemia, masinaehitus) ja 14 osakonna avamise. Komitee peakorter Hamburgis asus endise kindlustusfirma imekombel pommitamistest terveks jäänud kõrghoones „Deutscher Ring”, kus esialgu pidid paiknema ka loengusaalid ja dotsentide ning üliõpilaste eluruumid. Põgenike eest hoolitsemine oli vahepeal antud Ühinenud Rahvaste eriorganisatsioonile UNRRA (United Nations Relief and Rehabilitation Administration), kelle ametnike hulgas oli neid, kes ei pidanud ülikooli avamisest ja leidsid, et balti pagulased peaksid Nõukogude Liitu tagasi minema. Pingetele vaatamata suudeti ülikooli projekt päästa, kuid tekkis suuri raskusi õpperuumide leidmisega.
1946. aasta algul kinnitati ülikooli põhikiri ja valiti juhtkond. Esimeseks presidendiks sai prof. Fricis Gulbis, kelle kõrval oli kolm rahvusrektorit. Eestlasi esindas astronoom prof. Ernst Öpik, lätlasi prof. Edgars Dunsdorfs ja leedulasi prof. Vladas Stanka. Rahvuste võrdsusprintsiibil nimetati ametisse ka teaduskondade dekaanid ja prodekaanid.
Balti Ülikooli õppetöö korraldus on tagasivaates imetlusväärne. Kõigile soovitud erialadele õppejõudude leidmine sõjajärgses kaoses polnud sugugi lihtne. Paljud õppejõud, keda Balti Ülikooli kutsuti, ei saanud sugugi alati pidevalt Hamburgis olla, vaid reisisid oma asukoha laagri ja ülikooli vahet. Enamikul õppejõududel polnud kasutada oma eriala õppekirjandust, mistõttu suurem osa loenguid peeti lihtsalt peast ning üliõpilased pidid oma konspekti tahvlile kirjutatu ja kuuldu põhjal üles tähendama. Annetuste teel kujunes ülikoolil ajapikku tarvilik raamatukogu, omandati ka laboratooriumiseadmeid ja -materjale. Ühtset õppekeelt ilmselt ei kehtestatud, kuid suur osa õppejõude ja ka kuulajaid mõistsid siiski saksa keelt, üksikutel juhtudel kasutati ka inglise keelt. Eesti üliõpilaste mälestustest on teada, et mõned leedu professorid lugenud loenguid oma leedu üliõpilastele leedu keeles, mistõttu eestlased loobunud loengukursusest. Ülikooli ametlik asjaajamine pidi Briti sõjaväevalitsuse ja UNRRA tarbeks olema ingliskeelne.
Nii õppejõududel kui üliõpilastel tuli elada äärmiselt kehvades tingimustes, ka toit oli kesine, laagrite toidunorm oli 1200 – 1350 kalorit päevas. Tollaste üliõpilaste mälestused, mis Järvesoo koguteoses trükitud, ei rõhuta näguripäevi, vaid toovad esile seda optimismi, mis tiivustas õppetööd või ka meelelahutusi, näiteks maipidustusi või jõulude pühitsemist.
1947. aasta jaanuaris kolis Balti Ülikool Hamburgi kesklinnast u. 20 km kaugusele Pinnebergi, kus ülikooli kasutada anti endised Saksa lennuväele kuulunud kasarmud. Et Saksamaal valitses endiselt küttekriis ning 1946./1947. aasta talv oli külm ja lumerikas, siis mäletatakse Pinnebergi algusaegu eriti raske katsumusena. Kevade saabudes olukord küll paranes, kuid 1947. aastal süvenesid pessimistlikud meeleolud seoses Saksamaalt väljarändamise võimaluste suurenemisega ja kuulujuttudega DP-de staatuse kaotamisest. Pinnebergis suutis Balti Ülikool küll ületada mitmeid kriise ning vastu pidada kuni 30. septembrini 1949, mil see üks kõige omapärasem ülikool maailmas suleti. Ametlikult immatrikuleeriti Balti Ülikooli 2006 üliõpilast, sealhulgas 1200 lätlast, 545 leedulast ja 260 eestlast. Neist lõpetas terve stuudiumi vaid 76 üliõpilast, neist vaid 6 eestlast, enamikul jäi stuudium pooleli, mistõttu kaaluti erinevaid variante ülikooli jätkamiseks. Ameerika leedulaste initsiatiivil taheti Balti Ülikool viia Ameerika Ühendriikidesse, kuid sealse immigratsiooniseaduse muutudes oli lahkus arvukalt pagulasi Saksamaalt Ameerikasse, mistõttu lahtus ka huvi ülikooli kolimiseks ookeani taha.
Tagasivaates Balti Ülikooli õppejõudude koosseisule, tuleb imestada, milline plejaad huvitavaid õpetlasi end sidus selle omapärase ettevõtmisega. Järvesoo arvates olid Balti Ülikoolis tegevad u. 200 õppejõudu, nende hulgas 58 eesti õppejõudu. Nendest suurem osa rändas järgnevalt välja USA-sse, aga ka Kanadasse ja Austraaliasse ning mõned Rootsi, vaid üksikud jäid Saksamaale. Balti Ülikooli nimekate eesti õpetlaste seas olid Tartu Ülikooli endine rektor (1938–1940), taimefüsioloogia professor Hugo Kaho, meteoroloogia professor Kaarel Kirde, riigiõiguse professor Nikolai Maim, kaubandusõiguse professor Mart Nurk, põllumajandusliku ehitusõpetuse professor Harald Sultson, silmahaiguste professor Jaan Uudelt, metsanduse professor Kaarel Veermets, geoloogia ja paleontoloogia professor Armin Öpik ning seejuures unustamata ka Tallinna Tehnikaülikooli endisi professoreid Ernst Kilksoni ja Vladimir Paavelit. Veelgi suurem on aga nende nooremate õppejõudude rida, kellele Balti Ülikool oli hoovõtuks edasiseks teaduslikuks karjääriks Lääne maailmas. Nende pikas rivis on Karl Aun, Erik Inari, Elmar Järvesoo, Nikolai King, Aleksander Kivilaan, Gustav ja Hildegard Must, Felix Oinas, Ivar Paulson, Artur Puksov, Alo Raun, Mihkel Toomse, Artur Võõbus jmt. Lisaks neile sirgus Balti Ülikooli üliõpilastest tunnustatud teadlasi USA-s, Kanadas, Austraalias ja mujal, aga nende täpsem loetelu vajab juba eraldi uurimistööd.
Balti Ülikooli kolme ja poole aastane eluiga jäi küll lühikeseks, aga tema pärand ei kadunud ülikooli sulgemisega Pinnebergis. Tõenäoliselt võib leida mitmeid mõjutusi Saksamaal ja Rootsis tegutsenud Balti Instituutide ning eriti muidugi 1968. aastal Põhja-Ameerikas asutatud Association for Advancement of Baltic Studies (AABS) tegevuses.
Kakskümmend aastat tagasi läkitas Tartu Ülikooli tollane rektor prof. Peeter Tulviste mind Saksamaale, Pinnebergi pidama tervituskõnet Balti Ülikooli 50. juubelipidustusel. Toonane üritus oli energiline ja rahvarohke, kohale oli tulnud palju endisi üliõpilasi ja ka õppejõude. Tänaseks on elus veel vaid üksikud üliõpilased kõik ülejäänud on lahkunud igavikku ja mälestus balti rahvaste ajaloo harukordsest ühisest ülikoolist hakkab kustuma. Jäägu see väike kirjutis komistuskiviks unustamise teerajal.
Jüri Kivimäe
