Tahtsin tol päeval (30. märtsil ehk urvakuul) saada selget pilti, isegi koostada pingerida esimestest tärkavatest taimedest. Alles tagantjärele õppisin, et tegemist on lausa teadusharuga, nimega fenoloogia (ing. phenology – „bioloogia haru, mis uurib looduse aastaajalisi nähtusi, nende arenemist ja ilmnemise ajalist reeglipärasust. Põhineb loodusvaatlustel.“) Ehk mine metsa ja vaata ise. Kvantitatiivse fenoloogia üks alusepanijaid oli Eestis sündinud baltisakslasest Tartu Ülikooli teadlane Arthur Joachim von Oettingen. Vaat sulle!
Ära tundsin ma: sinilille (hepatica), üheksavägise (mullein) esimesed karvased lehed, paiselehe (coltsfoot) kollased õied ja kõrge kaldapealse kiviklibul kooberdava kukeharja – punast värvi, aga kuna tal ilmuvad ühel ilusal päeval valged õied, on ta nimi valge kukehari (sedum). Aga oli ka kolm minu jaoks võõrast taime ja ega nende esimesi võrseid olnud eriti lihtne taimemääraja abil paika panna. Saatsin päringuga e-posti Eesti Taimede Kukeaabitsa autorile. Elagu väike Eesti, kus kõik on mingitpidi tuttavad ja vastused kiired tulema! Erepunaste lehtede ja vartega taim oli haisev kurereha (geraniumi pereliige) Herb Robert ehk Storksbill), mis vilus on tegelikult täiesti rohelist karva. Väike krabisarnane taim, mis oli liivaluitele kõigist teistest varem ilmunud, oli liivrohi (Sand rock-cress). Piklikud lillakad lehed, mis helerohelisel samblataustal nii imelise kontrasti moodustasid, oli kassisaba (Veronica spicata, Spiked speedwell) alge. Nüüd tean ja võin tulevastel matkadel tutvustada.
Vanarahva tarkuse järgi tulevad paastumaarjapäeval märtsis karu koopast ja uss mättast välja. Soojendavad ennast kevadpäikese käes ja asuvad siis oma toimetusi talitama. Just sellist uimast roomajat õnnestus mul tuletorni ja merekalda vahelisel kõrgel paepealsel kohata. Kusjuures süsimusta erieksemplari. Küllap oleks vanarahvas halvaks endeks pidanud, kui see on päris esimese kevadloom, kelle otsa komistad. Mina ja hundud aga pidasime seda suureks õnneks.
Ajalugu on selles paigas üüratult palju, nii intrigeerivat, traagilist ja mitmekihilist, mida uurida. Kunagi asusid poolsaarel rannarootslaste külad, 17. sajandil rajasid rootslased Paldiski linna tulevasse asukohta Rogerwieki sadama ja 1718. a. hakkas Peeter I sinna rajama oma unelmat – sügavat ja suhteliselt jäävaba sadamakohta ja merekindlust. Nõnda sai alguse hiljem Paldiskiks nimetatud asula, mis sai linnaõigused 1783. aastal. Koha nime algupära: 1762. aastast alates hakkas asula vene keeles kandma nime Baltiiski Port, eestikeelses tõlkes „Balti sadam“ ja 1933. aastani oli kirjapiltki Baltiski.
Kahjuks sel korral jäid nägemata kaks muinsuskaitse all olevat kirikut, hiljuti renoveeritud kunstnik Amandus Adamsoni muuseum, rongijaam ja kalmistu. Tuleb jälle minna, erineval aastaajal ja just rongiga Tallinnast. Tagantjärgele õppisin, et panga läbilõikes keskel paiknevad eksootilised sinist ja rohelist värvi kihid (kus meretase oli 4000 aastat tagasi), on glaukoniit ning kellele kuulub rannast leitud suur ORANŽ sulg. Vastus tuli Eesti Ornitoloogia Ühingu Facebooki lehe kaudu: „Luik läbis edukalt taimedega värvimise kursuse. Materjaliks ilmselt põisadru.“ Adru on seaweed, antud juhul täpsemini bladder wrack, millega värvitakse ka lõnga.
Eesti Elu võrgulehel on üleval fotogalerii, mille kaudu saate paiga tärkamisele kaugelt kaasa elada. Sisestage otsingulahtrisse võlusõna Pakri.
Riina Kindlam
Fotogalerii: Pakri poolsaare paepealse parimad palad (ja labad)
