„Maailmalaager” Kotkajärvel oli 1962. a suvel tulemas. Tõnis koos teistega kutsus kokku endised lipkonna liikmed ja uued, kes ei olnud varem skautlusega tegelnud, et teha valmistusi maailmalaagrist osavõtuks.
Lipkonna juht oli nskm Tammi Ruutopõld (oli üks asutajatest ja tegutses ka varem lipkonna juhtimisega). Skautrühma kuulus neli poissi – Tiit ja Rein Kao, Eedi Rebane ja mina kõige nooremana. Salga nimi oli „Kaljukass”, rühmajuhiks Tõnu Aun. Koondused olid Aunade keldris Waterloos. Tõnu isa oli prof. Karl Aun, kes oli WLU-s poliitteaduse professor. Hunduparvikut, kuhu kuulusid minu vend Arno; Erik, Markus ja Allan Hess, Mart Kalm, Jaanus ja Robert Kimsto, Jüri Peepre ja veel teised, juhtis Tammi. Hiljem astusid hundudesse mu noorem vend Peter, Tammi poeg Alar, Mati Paas ja teised. Pilte sellest ajast on ka vähe. Lipkonna vanem oli Alexander „Sass” Peepre, tuntud professor Guelphi ülikoolis, kes tõi orienteerumisspordi P-Ameerika mandrile.
Meid oli vähe, kuid tegevust oli palju. Olid head juhid, kellel oli palju oskusi ja huvi poistega tegutseda. Tiidu ja Reinu isa, nskm. Ilmar Kao, oli Grand River Conservation Authority juures ametis ja pere elas Belwoodi järve ääres Ferguse lähedal. Sellega oli meil palju välistegevuste võimalusi. Pidasime seal mitmeid nädalalõpulaagreid, matku ja muud. Ka Seedrioru oli meie välitegevusele lubatud. Hundulaagrid said peetud Seedriorul koos Hamiltoni ja St. Catharines'i lipkondadega. Laagri nimed olid „Seedrituka I, II jne.”
Maailmalaagris sai ära käidud (nüüd 50 aastat tagasi), hiljem ka „Kaljuvalla” suurlaagris, „Ühendaja” maailmalaagris Saksamaal ja 1972. a „Kotkajärve” maailmalaagris; ma ei mäleta, et „Koguja” maailmalaagrist USAs oleks meie liikmed osa võtnud. Kaljuvalla suurlaagris olid skaudid koos Toronto Kalevi skautidega samas all-laagris. Kitcheneri skautide salga nimi oli „Tondi” salk. Kõik noored juhid seal all-laagris, kaasarvatud Raivo Remmel, Heikki Kolga ja Jaan Schaer mäletavad hästi Tondi salka ja kuidas meie salga skaudid neid hullutasid. Aastal 1965 oli meie Põhjamaa Poegade suvine lipkonnalaager „Välk” ainus selline Kotkajärvel. Laagri pidasime praegusel hunduplatsil. Kohtasin seal esimest korda skm Heino Jõed. Ta tuli meie lõkkele, kus ta jutustas meile Kotkajärve ajaloost ja õpetas uue laulu „Kohtavad kaimud” – see laul on selge mul tänapäevani.
Kuna prof. Aun õpetas WLU-s, oli eestlaskonnal võimalik kasutada ülikooli hooneid, kui olid Eesti Vabariigi aastapäeva aktused ja muud. Mäletan, et olime lipuvalves ja müüsime skautide õnnetaalreid ka siis. Kui laulsin „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” esimest korda Tallinna lauluväljakul, siis tulid meelde need vabariigi aastapäevad ja lipuvalved sellest ajast ning lausa külmavärinad üle keha.
WLU campus oli tervelt meie lipkonnale kasutuseks iga-aastaseks skautide õunapäevaks. Õpilased ja professorid olid väga lahked. Kui tavaliselt anti tol ajal 10 senti õuna eest, saime meie 25 senti! Teenisime seal igal aastal väga hästi. [Küll ajad on muutunud. Tänapäeval on tavaline annetus “loonie” või “toonie” ning vahel ka paberraha kuni $50 suuruseni!]
Tammi oli haruldane juht, kelleta oleks meie lipkonna elu olnud hoopis teine ja mitte sugugi nii elamusterikas. Ta oskas hästi poistega tegelda – kõik ootasid tema sportautos kaasa sõitmist. Tammi oli autoralli huviline ja sel ajal oli tal Corvair Corsa. Ta tegi palju nalja ja laulu. Mäletan mitmeid lõkkeid, kus ta viskas juttu, nalja, laulis ja mängis kitarri. Tal oli vali hääl, mida kuulsid kaugelt, eriti on meeles tema lõbus naer. Hilisematel aastatel proovisime koos teha eesti kooli ja skautlust/gaidlust. Sellest kujunesid välja ka võrkpalliharjutused; Tammi oli meie treener. 1970ndate algul tuli Valdeko Novek koos abikaasa Eeviga ja noore perega Torontost Kitcheneri elama ja sellega sai rahvatants ka osaks meie skautlusest ja gaidlusest. Poisse oli meil palju, tüdrukuid vähem, pidime neid Londonist ja teistest linnadest „importeerima”. Mina olin pillimees, esinesime 1972. a ESTOl. Terve meie noorte elu, skautlus ja mitteskautlus käis skautluse üldnime all.
Umbes 1970 a. sain lipkonna juhiks. Kahjuks meil juurdekasvu polnud. Poisid, kes mõned aastad tagasi olid olnud hundud, olid nüüdseks juba vanemskaudid. Viimane suur üritus Põhjamaa Poegadel oli 1972. a Kotkajärve maailmalaagrist osavõtt. Peale seda meie lipkonna tegevus jäi vähesemaks. Umbes 1975. a lõpetasime ametlikult lipkonna tegevuse. Praegu ripub meie lipkonna lipp uhkelt Toronto Eesti Majas noortetoas koos mitme teise lipkonna lippudega. Minu teada elab Tammi abikaasaga Meediga praegu Eestis oma tütre Tiia talus Ida-Virumaal. Peab ka nimetama, et varasematel aastatel laulsin Tammiga koos Estonia koori bassirühmas. Tammi oskas palju – ta oli noortejuht, sportlane, laulumees ja näitleja.
Paljud poisid, kes käisid meie lipkonnast läbi, nende perede nimesid loeme ikka eesti ajalehtedes – Agur, Hess, Kalm, Kao Kimsto ja palju teisi. Oleme tänulikud oma juhtidele ja vanematele ettevõtlikkuse ja juhtimise eest, et meie nooruspõlv sai olla rikastatud nii skautlike läbielamistega kui ka õpetustega. Lisaks andis eesti skautlus meile rahvusliku süsti, mis on aastakümneid vastu pidanud.
„Kord skaut, alati skaut!”
Enno Agur, skm.
