Püha Johannese Koolis tähendas haridusasutuste ajutisele sulgemisotsusele järgnev koolipäev pikemaid vaikusehetki. Viimase kontaktõppe päeva lõpus koos veedetud ajal tuli õpilastele rõhutada, et nad isegi salaja vahepeal koolimajja ei tuleks. Ennenägematu protsess võeti ette uuel nädalal, esmalt seades õpetajaskonnaga paika põhilised interneti-platvormid, mille kaudu õppetöö hakkab ainete üleselt toimuma.
Algselt oli pilt koolis kirju – esimesel nädalal laadisid õpetajad ülesandeid eKooli senise harjumistava järgi ning kontakttunde ei toimunud. Ent nädal-nädalalt kogunesid õpetajad, et arutada parendamist vajavate aspektide üle. Pidevate nõupidamiste tulemusel kujunes välja õpetajatele tähtaeg kõikide klasside nädala ülesannete üles riputamiseks (esmaspäev kell 10) ja konkreetne aeg õpilaste tööde laekumiseks (neljapäeva õhtu) ning süsteem <i>online</i>-tundide läbiviimiseks (broneerida selleks kindel aeg Google Calendar’is). Järk-järgult saabus sujuv ühtivus Haridus- ja Teadusministeeriumi soovituste ning nõuannetega. Seejuures säilis aineõpetajate hulgas teatav omanäolisus – eelistused kujunesid vastavalt aine spetsiifikale kui ka isiklikule eelistusele. Õppetunnid varieerusid kirjalikest nädalatöö juhistest ning Youtube’i laetud loengutest interaktiivsete üheskoos õppeainet mõtestavate esitlusteni. Vaikselt liikusime ühese süsteemi poole, mis samas võimaldas õpetajate-õpilaste loomingul õpet kujundada.
Muutus tabas igat võimalikku koolielu aspekti – kõik liikus digimaailma. Koolitöö jätkus, sealhulgas kõik õppeained, mida ei ole varem tulnud digiõppena mõtestada. Vaatamata uutele väljakutsetele leidus distantsõppes õnnestumisi ning mõtteid, mida kevadest kaasa võtta – nägime inimestevahelist koostööd, rõhku ettevaatlikkusele ning vajadust tasakaalule. Samas näitas kogu protsess potentsiaali distantsõppega toimetulekuks ning kooli kui võrgustiku ulatuslikkust.
Teadlased on eriolukorra ning distantsõppe mõju veel uurimas. Koduõppe teemalist ülevaadet ning tundeid peegeldasid paralleelselt ilmuvad samateemalised artiklid, mis jaotusid põhiliselt kaheks – appikarjed ning rõõmuhõisked. Sarnast üldistavat kaksikjaotust oli võimalik ka meil õpilaste soorituse ning lapsevanemate tagasiside põhjal tabada. Mõnede õpilaste jaoks oligi just distantsõpe see õppevorm, milles jätkata, kirjeldades oma unistuste õpiprotsessi kui „praegu ongi parim“. Ent mitmed, kes tundsid, et sooviksid iga päev koolis olla, tõid välja peale harjumuspärase juurde naasmise veel täiendavaid mõtteid, alates tundide hilisemast algusajast kuni paari õppeainega koolipäevadeni. Kindel on see, et järsk pööre (mõne jaoks kauaigatsetud) koduõppele ei jätnud mitte kedagi ükskõikseks. Kõiki inimesi üheselt kodu hämarusse paigutanud epideemia pakkus ootamatut valgustust.
Tagasi vaadates on näha, et esmalt toimunud ekslemine, ümberkorraldamine, kohanemine tõi peagi harjumise. Käesoleva aasta kevadisi sündmusi ning nendest tulenenud saavutusi ei saa pidada vaid lõppenud perioodiks. Ootamatu eriolukord lõi alguse teekonnale, mis võimaldab seni harjumuspärast ning tähelepanuta jäänut ümber mõtestada. Sügisel saame jätkata nende teadmistega, mis kevad taas meenutas – sõltumata keskkonnast tuleb juhinduda tasakaalust ning teha koostööd end ümbritseva võrgustikuga.
Jääb üle vaid saata lõppenud õppeaasta värske kindlustundega sügist ootavale suvepuhkusele koos nüüdseks digimaailmas karastunud õpetaja lausungiga: „Kuhu edasi? Kosmosesse?“.
