Inimkond on alati olnud loodusega seotud. Mulla, vee ja päikeseta ei kasvaks meile toitu, puid, millega ehitame peavarju, ulualuseid. Tehnoloogilistest arengutest, vajadusest gruppides elada, kasvõi turvalisuse tõttu müüride taga kujunes välja liikumine maaelust linnadesse. Linnastumine on nüüd jõudnud sellisesse faasi, et sel sajandil, aastal 2007 ületas esimest korda maailma rahvastiku arv neid, kes linnades elavad, nendest, kes elavad maal. Kes peavad talu, kasvatavad vilja ja karjatavad pudulojuseid meie toitlustamise huvides. Ning tunnevad lähedust maaga ja selle võimu, võluga.
Õnneks on kaua aru saadud looduses oleku tähtsusest. Valitsejad, aadlid lasid parke ja iluaedu ehitada, kujundada kohti, kuhu said põgeneda. Riiklikul tasandil aga rahvusparkide loomine, kõigile, mitte ainult eliidile on suhteliselt uus nähtus. Juhtmõtteks rahvuspark rahva jaoks. Esimeseks selliseks oli USAs asuv Yellowstone’i rahvuspark, asutatud 1872. aastal. Andes inspiratsiooni Kanada valitsusele – esimene siinne, Banffi rahvuspark asutati 1885.a. Euroopa esimesed rahvuspargid asutati Rootsis 1909. aastal. Eestis läks veel aastakümneid, enne kui Lahemaa rahvuspark asutati 1. juunil 1971, peaaegu sada aastat pärast Yellowstone’i.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
