Väga tore on tõdeda, et Eesti Elus on ilmunud mitu plasti käsitlevat artiklit. Pole ka ime, sest oleme sellesse uppumas ning see on meie eludes nii iseenesest mõistetavaks muutunud. Kas see on hea või halb, peab igaüks ise otsustama. Kuna plasti olemus kõnetab ka mind, siis lisan siinkohal oma mõtted varem kirjutatud lugude kõrvale.
Minu “suhe” plasti või õigemini plastpakenditega peaaegu et lõppes Berliinis elades. Uude korterisse kolides tahtsin selles avaras ja puhtas keskkonnas olla võimalikult minimalistlik ja loodussõbralik. Plast nende vaadetega kokku ei sobinud.
Esimesena hakkasin uues korteris elades kasutama vaid loodussõbralikke puhastusvahendeid. Olin juhuslikult õnnega koos, sest tooted, mida vajasin kodu korrashoidmiseks, olid pakendatud klaas- või papp-pakendisse. Valmistasin endale seebist, soodast, äädikast ja eeterlikest õlidest erinevaid puhastusaineid, mis aitasid mul madratsit värskendada, aknad särama ja kahhelkivid läikima panna ning pesu puhtaks pesta.
Kõige toredam avastus, mida Torontos elades küll väga igatsen, – sest ma pole kastanipuud veel kohanud – oli kastanite kasutamine pesu pesemiseks. See on muideks ka täiesti nullkulu ehk zero waste ning tee ise ehk DIY protsess. Nii puhtad ja värskelt lõhnavad pole mu riided kunagi olnud kui siis. Tänasel päeval annab ligilähedasi tulemusi ilma pakendita (või kartongkarbis) seebi riivimine ja soodaga kokku segamine. Muidugi peab pesu pestes arvestama, et vahendit mitte palju panna, sest kui pesumasin on liiga täis, siis ei suuda see vahendit korralikult välja loputada ja riietele võivad jääda hallikad triibud. Aga see tundub olevat nagunii pulbervahendite probleem, mitte isetehtud vahendi probleem.
Plasti hakkasin peale looduslikest materjalidest puhastusvahendite tegemist vältima. Lugesin selle ümbertöölemise raskustest, mõjust inimestele ja plasti esinemistele kohtades, kus seda justkui ei arvaks olevat. Seda kõike lugedes sain aru, et plast on mürgine, loodusesse jõudes on see seal igavesti, seda on raske ümber töödelda ning soovisin selle kogust oma elus vähendada nii palju kui võimalik. Kui ma tõin koju vaid pakendivabu, metallpurki, pappkarpi või klaasanumasse pakendatud tooteid, siis oli ainuõige talitada nii ka toiduainete osas.
Kodulähedane Lidl pakkus päris arvestatavat valikut. Suurem osa puu- ja köögivilju olid pakendivabad. Kasutasin nende pakkimiseks poes pakutud väikeseid karpe, mis hästi ratta kärusse mahtusid, või olemasolevaid paber- ja plastkotte, mis olid kuidagi tee minu koju jõudnud. Oad tulid konservpurkides, marineeritud tooted ja maapähklivõi klaaspurkides ning mu lemmikud –kaerahelbed paberkottides. Ka teatud pastat leidus pappkarbis ning erinevaid pähkleid jms tõin koju alumiiniumtopsis. Vietnami turult Berliinis sai osta pakendamata spinatit ja paluda tofuplokid panna kodust kaasa võetud anumasse. Linnas on ka paar, nüüdseks kindlasti rohkem, pakendivaba poodi, kust sain osta kuivaineid, rohekraami ja maitseaineid pakendivabalt. Kuigi mõne lugeja arvates tundub selliselt talitamine kindlasti väga tüütu – minna oma nõude ja kottidega kuhugi ekstra, et osta toitu, mida mugavalt saab poest pakendatult osta, ent minu jaoks olid need pigem põnevad retked, mida võtsin ette ehk kuus korra. Samuti panid need käigud mind paremini tundma, sest siht silme ees oli selge – vähendada plasti kogust oma elus. Muideks enamus konservpurkide sisemine osa, kui pole pakendile muudmoodi märgitud, on kaetud õhukese plastikkihiga, sest vastasel juhul hakkaks sealt toit läbi sööbima. See seletab fakti, miks nõukogude ajal mõnda konservi riiulil vaadates oli näha, et see oli oma sisu välja ajanud, kuigi purk oli ise terve ja avamata. Tol ajal polnud plastmass veel nii palju meie eludesse tunginud.
Torontos elades on plastiku vältimine olnud muidugi raskem, aga saab ka siin kenasti hakkama. Bulk Barn ja Stricktly Bulk pole vist võõrad nimed paljudele ja muidugi Healthy Planet ja Big Carrot samuti, kust on võimalik osta loodussõbralikult pakendatud või pakendamata tervisetooteid ja mitte ainult. Danforthil asub ka Bare Market, mis on täiesti pakendivaba pood. Sinna minnes varu aga aega, sest uudistamist on kõvasti.
Kas teadsid, et igal aastal töödeldakse ümber vaid 9% Kanada plastikjäätmetest? Seega ehk oleks tõesti aeg teha 2024. aasta enda jaoks plastivabaks. Loe kindlasti vastavasisulist Dr. Daiga Helmeste artiklit, et end teemaga kurssi viia. Järgmine kord saab galerii kaudu tutvuda kõige lihtsamate koduses majapidamises ja igapäevaelus kasutatavate esemetega, mis vahetavad plastikasjad Sinu ümber välja. Igasugu teemakohased soovitused ja avastused on väga oodatud minu e-aadressile kerly (at) kerlyilves (dot) com
