See viimane jupp oli juba minu väljamõeldud. Tegelikult sõna, mida noormees pidanuks kasutama, olnuks PÄÄSTA või SÄÄSTA mind. Save me.
Need, kes on arvutiga sina-sõbrad, teavad, et sealses keskkonnas mingi informatiooni, dokumendi, foto või muu hoidmiseks / talletamiseks / jäädvustamiseks (jäädavaks tegemiseks), vajutatakse ehk klõksatakse ehk klikatakse ikoonile (märgile) SAVE – eesti keeles on selle toimingu nimi salvestamine, mõistest salve panema. Asju, andemeid, muusikat salvestatakse, aga mitte inimesi – veel. Inimesi võib küll külmutatada või mumifitseerida, varsti võib-olla suisa kloonida, aga neid võib kergemini igapäevaselt pigem millestki-kellestki säästa või päästa.
Kama õpetab muna
Sõna vili, ka mõistes viljasalv, kipub seostuma teraviljadega. „Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead.“ Aga minul oli tore ahaa-moment kamaga, kui lugesin ammuilma Eestis paki pealt, et tegu on KAUNvilja ja teravilja seguga. Kamajahu iseloomulikuks koostisosaks on nimelt hernejahu. Loomulikult on salv ka kaunviljade võimalik kodu: „Suurem kastitaoline madalate seintega mahuti kartulite, juurviljade või muu hoidmiseks, nt aidas, keldris.“ Ent Sõnaveeb ütleb, et selle sõna päritolu kirjeldust ei ole. Etümoloogiasõnaraamatu sugulaskeelte sarnased sõnad seostuvad palkehitiste, puitkerede, -nurkade ja kaevuraketega. Seda meilgi. Kaevurakke sünonüüm on kaevusalv: puust, kivist vm materjalist vooderdis kaevu seinte kindlustamiseks, ka selle maapealne osa. „Kaevu SALVED tehti kasepalkidest.“ (Märge: „harilikult mitmuses“.) Kaevutüübi nimi on seega salvkaev.
Salve pannakse paraku ka padruneid. See on padrunite ruum tulirelvas, magasin. Näitena: Tal oli salves veel üks padrun, lask.
Suvi salve
Suvi lõhnab, sumiseb, kohiseb ja kumiseb. Tuulekene, merelaine, kuuma päeva rõõm ja paine. Lillepidu, tirtsu/sirin, marjamets ja sääse/pirin. Lõkketuli hämarikus, festivali kärarikkus. Murumängud, õuetööd, rõõmsad päevad, napid ööd – kõik see pane mälusalve pikaks sügiseks ja talveks.
Luuletus ilmus ajalehe Lääne Elu rubriigs „Lehm Ljudmilla lastekas“ 19. septembril 2017, autor on Aidi Vallik.
Palatalisatsioon ehk peenendus
Nüüd pöörab asi peeneks, piitspeeneks suus ja pehmeks nahal.
„Palatalisatsioon ehk peenendus on nähtus, mille puhul kaashääliku tavalisele häälduskohale lisaks liigub keel kõva suulae (ladina palatum) poole ja eelnev täishäälik saab i-lise varjundi. Eesti keeles eristab palatalisatsioon kohati sõnade tähendusi, (nagu siin) kuid teisal, nt võõrsõnades varieerub selle kasutus ilma, et see mõjuks tähendusele“, kirjutab EKI teatmik ehk Eesti õigekeelsuskäsiraamat.
„Kui nohu tikub ligi, aitab vana hea Vietnami salv“ on kirjutanud Pärnu Postimees. Et pista pea riisisalve ja saabub kergendus. Või suusa ninaots kaevusalvest alla? Tegelikult oleme liikunud eelmise tähenduse (salv, mille? SALVE) juurest sõnani salv, omastav SALVI, mis on palju peenem. Kõlaliselt. Aga ka tähenduses. Väga häid võrdlusi, ka meie salvist, saab kuulda siinsest salvest.
…eestlased olid end siiski juba ammu tohterdanud ravitaimedest ja -mudast või savist mähiste ja leotistega, mis juba salvi suured eelkäijad olid. Muuhulgas kasutati taime nimega SALVEI (Salvia, sage).
Palat on ka haigete tuba haiglas ning seal tegeletakse farmakoloogiaga (apteeker Melchior). Sõna salv kolmas või ei, neljas tähendus on raviotstarbeline pehme määre ehk VÕIE (välispidiseks tarvituseks). Inglise ointment. Nüüd oleme küll hernestest ja kurkidest kaugele jõudnud, aga mitte meie maal elanud inimestest, kes rääkisid alamsaksa keelt ja tegelesid enne maarahvast rohuteadusega. Kuid eestlased olid end siiski juba ammu tohterdanud ravitaimedest ja -mudast või savist mähiste ja leotistega, mis juba salvi suured eelkäijad olid. Muuhulgas kasutati taime nimega SALVEI (Salvia, sage).
Tegusõna „salvima“ tundub olevat samuti laenatud alamsaksa sõnast salven – salviga võidma (määrima, kreemitama, salvi(ta)ma), aga ka 2) võidmisega seotud kirikliku pühitsemiskombe, usulise riituse kohta: nt piiskopiks või kuningaks salvima. Veel: „Ülemöödunud sajandil lasksid paljud talupojad end vene usku salvida.“ „Papp SALVIS pisikest, andis uuele jumalasulasele nime.“ Kolmanda tahu pakub veel SALVITUD – piltlikult õlitatud, tehtult magus või mahe: salvitud hääl, toon.
Salvamise puhul salvita
Kes salvab? Ehmunud elukas. Salvata võib mitmeti, see on: hammustama, hambaid sisse lööma; nõelama, pistma. „Tige koer SALVAS võõrast käest.“ Võiks ka öelda, et pures (purema). Sõnaveeb täpsustab salvamist järgnevalt: (usside, putukate kohta:) kibedat valu tekitades (ja mürki levitades) hammustama või nõelama. „Rästik salvas last säärde.“ Ka piltlikult: Vastase mõõgatera salvas luuni. Tema pilk oli salvav. Need sõnad salvasid mind valusasti. Ehk siis järsku torkavalt, teravas toonis midagi ütlema. Aga ka murdes – palkseina ehitama!
Ega me ei olegi taluõuelt kaugele rännanud, aga nüüd on kindlalt taas lähedal kaevurake, tarenurk ja söödavat kraami täis salv. Mispeale kulub ära SALVrätik, suurätik, servjett. Seesamune suu, millega salvad, pühid salvamisest puhtaks salvrätiga. Alamsaksa salvete. Etümoloogid on kirjutanud: „Liitsõna on eesti keeles tekkinud tõenäoliselt rahvaetümoloogia tulemusel: salvet > salvrätt > salvrätik. Seda on võinud soodustada ka alamsaksa variant salvjett, mida hääldati zalvže·d.“ Olgu nii. Suud puhtaks. Aitäh, pererahvas, Looja ja emake loodus!
Riina Kindlam, Tallinn
