Torontost külla tulnud imekaunilt laulvatest „ööbikuist” , meenutama ning meie sõdades langenud kangelasi tänama ja mälestama Jaani kirikus 24. veebruaril 2013 Eesti Vabariigi 95. aastapäeva puhul. Nii aktus kui ka koosviibimine, suurel määral Eesti Seltsi plaanitsus ja töövili, ületasid kõige nõudlikumadki ootused. Koostöös peitub jõud ja kordaminek.
Jumalateenistus ja kohe sellele järgnev aktus peeti inimesi täis kirikus, meenutades Montreali eestlaskonna kõrgaastaid 1970-90, koos külalistega oli kirikuliste koguarv umbes 100. Organist Kara-Lis Coverdale mängis preluudiumiks oma loomingu Homeways ning õpetaja Kyllikki Pitts avas päevakohase eessõnaga teenistuse. Järgnes ühislaul „Isamaa kogudus, astu nüüd Issanda ette” ning peale Pühakirja lugemist laulis Ööbik Mozarti Ave Verum Corpus, mis kutsus kuulajais esile ilusa elamuse. Olgu öeldud, et kõik Ööbiku esinemised olid elamused, mille sarnaseid pole meie kirikus kaua kuuldud ega ka nähtud, viidates naislauljate meeldivale vormiriietusele meie lipuvärvide motiivil. Peale jutlust, mille juhtmõtteiks olid rahu ja globaalne armastus, lauldi langenud sõdalastele ning võõrvõimude kätte kadunud kaasmaalastele mälestuslaulu „Õnnista, Looja Vaim, hauagi ööl, neid, keda vihavaen hukanud meil”. Enne armulauda laulis solistina Ööbiku dirigent Rosemarie Lindau „Jumal on maailma armastanud” (Stainer). Teenistus lõppes kalliks saanud lauluga „Hoia, Jumal Eestit”.
Aktuse avasõna ütles Montreali Eesti Seltsi esimees Karl J. Raudsepp, kes meenutas Montreali eestlaskonna sündi ja kasvu, kahandust ning tänapäeva uuestisünni tendentsi peamiselt Eesti Seltsi noorema generatsiooni näol. Järgnes langenute mälestamine koos liigutava eessõnaga Innar Teoselt, kes tõi vaimusilma ette Vabadussõja võitlejaid, kolm sugupõlve õlg õla kõrval – poeg, isa ja vanaisa. Ööbik laulis „Langenud kangelastele” (Sööt-Aavik), mis tõi paljudele kirikulistele pisara silmanurka.
Oli aeg aktusekõneks, kõnelejaks Piret Noorhani, VEMU peaarhivaar Torontost. Kõne oli mitmepalgeline, kuid kokkukuuluv. Mõningaid väljapaistvaid mõtteid: „… Eestlased ei ole nagu kärbsed, kes sünnivad täna ja surevad homme, vaid nad kuuluvad ühte vanasse ja visalt kokkuhoidvasse rassi, mis on olnud olemas juba pikka aega ning mis saab alles olema kaua peale meid. (Jakob Hurt) … Kui usk eesti keelde ja kultuuri on nõrgenemas, siis meenutagem meie ajalugu, kus näeme, et kaotuste kõrval on meil ka palju võite … ME OLEME TUGEVAD nii vaimselt kui ka meie saavutuste näol. Meid aitab meie ajaloo tundmine … Niikaua, kui meil on midagi ühist, midagi, mis meid ühendab, me saame öelda „Meie, eestlased” … Hoidkem see side elus! Hoidkem meie ajalugu, keel ja kultuur elus! Hoolitsegem üksteise eest!”
Külalistervitajaist oli kohal Leedu aukonsul Arunas Staskevicius. Karl Raudsepp luges ette kirjaliku tervituse Läti konsulaadist, milles teatati, et Läti paneb meie aastapäeval lehvima oma lipud. Tänu teile, head naabrid!
Järgnes aktuse üks kõige oodatumaist panustest – kolm laulu külaliskoorilt Ööbik Rosemarie Lindau juhatusel: Ü. Vinteri Laul Põhjamaast, H. Jõgioja Rukkilill, ning K. Hundi Üksteist peab hoidma. Aplausitorm iseenesest mõistetav, eriti kui koorijuht teatas, et koor laulab ka aktusele järgneval koosviibimisel kogudusesaalis. Lõppsõna oli Montreali Jaani koguduse nõukogu esinaiselt Hille Viireselt. See oli raskekaaluline ülesanne, tänada oli palju nii ilusa laulu ja erksa vaimu eest, ja seda tegi Hille Viires täisharmoonias kuulajaskonnaga, lugedes 1918. a Manifesti Kõigile Eestimaa rahvastele. Aktus lõppes Eesti hümniga Karl Raudsepa oreli saatel.
Kogudusesaalis ootasid koosviibijaid lauad valikurikaste toitude ning igat sorti igas suuruses kookide ja küpsistega. Juteldi laudades, navigeeriti jalutades, kokkupõrkeist hoolimata, otsiti ja leiti sõpru ja loodi sõprusi. Vaikuse tõid saali „ööbikute” lubatud laulud, millest „Ta lendab mesipuu poole” pani kurva, aga sümboolselt reaalse lõpu koosviibimisele Juhan Liivi sõnadega: „…kas kodu sa, kas võõral maal — kuis ihkad isamaa poole!”.
Ralf Kall
