Tänavu toimus konverents ,,Kohanemislood. Mida tähendab olla naispagulane“ Tartus kirjandusmuuseumis 17.09., keskendudes naiste ja laste lugudele.
Iivi Zajedova tõi sõnavõtus „Suurpõgenemine 1944 ja selle meenutamise tähtsus“ esile, et küsimus pole vaid suurpõgenemises ega küüditamistes, vaid selles, et kaotasime oma riigi. „Sellepärast peaksime kõiki eestlaste jaoks suuri ja dramaatilisi sündmusi vaatama üheskoos ja ühtse jadana. Me ei tohi vähem tähtsustada väliseestlaste panust ega võrrelda, kes kaotas rohkem, kes vähem. Tähtis on, et meie rahvas sai oma riigi tagasi. Rahvaste ja riikide ajalugu näitab, et seda ei juhtu väga tihti.“
Tiina Kirss rääkis teemal „Suurpõgenemine 1944 eesti naiste elulugudes“ ja Maie Barrow Austraaliast ,,Naiste roll eestluse hoidmisel Austraalias“. Marju Rink-Abel USAst arutles teemal „Suurpõgenemise järelmõjud järgmistele generatsioonidele“ ning Rein Taagepera ettekanne käsitles küsimust „Kas 63 000 eestlase tulek läände oli Eestile võiduks või Phyrrose võiduks“.
Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kuraatorite Ingrid Sahki ja Kadri Asmeri juhatusel said konverentsil osalejad külastada näitust „Me eksleme maailma rajus. Sõjavarjus loodud kunst: Geislingen 1944 – Tartu 2024“ kuraatoreid Ingrid Sahk ja Kadri Asmer… Konverentsi modereeris Maarja Hollo, otseülekande tegi Kirmus TV.
Tallinnas toimus Suurpõgenemine 80 raames erinevaid üritusi.
19. septembri hommikul mälestati Tallinna lahel Eesti mereväe laeval „Kindral Kurvits“ 1944. a suurpõgenemises hukkunuid, üritusel osales Eesti Vabariigi president Alar Karis. (Vt ka EE # 38, 20.09.2024 lk 1 „See oli minek….“) Oma läbielamisi meenutasid „Kindral Kurvitsa“ pardal olnud põgenejad Jaan Manitski, Jaak ja Katrin Maandi ning Elin Toona. Kirjaniku ja luuletaja Ernst Enno lapselaps Elin Toona põgenes 1944. a Saksamaale. Neli aastat hiljem siirdus ta Suurbritanniasse ja sealt Ameerika Ühendriikidesse, täna elab ta Eestis, Haapsalus. Põgenemist mäletab Elin pisiasjadeni. Ta ärkas öösel müristamist kuuldes üles. Vihma ei sadanud, vaid justkui halli lund. Tuppa astunud ema kandis meeste pükse ja kalamehekampsunit ning ütles, et 20 minuti pärast jõuab veoauto ja tuleb lahkuda. Sadamas ootas neid suur laev, millele inimesed ronisid redelit mööda. Elini sõnul oli pardal õudne. Inimesed lamasid igal pool. Üks naine kandis endaga surnud last.
Rahvuskomitee liige Helmut Maandi otsustas oma pere saata Rootsi juba 1944. a augustis. Poeg Jaak Maandi mäletab, et vanaema juurest Nõmmelt liiguti Puise randa, kuid lubatud paati ei tulnud. Uus võimalus tekkis kaks nädalat hiljem. Rootsis jäädi ootama isa Helmutit, kes pidi jõudma kuu aega hiljem. Maandi oli Otto Tiefi valitsuse riigisekretär. Valitsus kogunes Puise randa ja ootas evakueerimiseks lubatud kiirkaatrit Rootsist, mida ei tulnud. Enamik lahkus rannast. „Isa jäi randa. Sai kuulda, et mingisugused väikesed paadid on tormivarjus Liialaiul.. Läks läbi vee ja sai ühega neist paatidest Rootsi,“ rääkis Jaak Maandi.
Oodatud laeva aga ei tulnud ja pääses vaid tookordne riigisekretär Helmut Maandi. Tema mütsi sees kaasa viidud eksemplar viimasest „Riigi Teatajast“ võimaldas jätkata EV valitsusel eksiilis ja 1991. a taastada Eesti riik järjepidevuse alusel.
19. septembril peeti Mäevalla (Põgari-Sassi) palvemajas Läänemaal Vabariigi valitsuse väljasõiduistung ja pressikonverents, meenutamaks Otto Tiefi valitsuse viimast istungit seal 19. septembril 1944, kui Tallinn oli juba okupeeritud. Toonane valitsus liikus Läänemaale ja jõudis Puise ranna lähedale Põgari palvemajja, kus võeti vastu otsus jätkata võitlust Eesti eest eksiilis vabas maailmas. Oodatud laeva aga ei tulnud ja pääses vaid tookordne riigisekretär Helmut Maandi. Tema mütsi sees kaasa viidud eksemplar viimasest „Riigi Teatajast“ võimaldas jätkata EV valitsusel eksiilis ja 1991. a taastada Eesti riik järjepidevuse alusel.
Toompeal Riigikogu Konverentsisaalis toimus 19.09. Tammepuu Eesti Klubi korraldusel konverents „Pöördeline sügis 1944 ja selle pärand“, esinejateks Iivi Zajedova, Urmas Reinsalu, Maie Barrow, Imbi Paju, Meelis Sütt, Anu Nuut ja Karin Kaup Lapõnin. Konverentsi modereeris näitleja ja Eesti Kaitseväe staabiohvitser Raivo E. Tamm.
Iivi Zajedova tutvustas Tammepuu Klubi ELi projekti, mis käsitleb eelkõige naispagulasi, kaasatud on ka Läti ja Leedu, et meie hääl tugevamalt kõlaks. Iivi rõhutas, et mälu hoidmine on üks asi, aga oluline on ka, kuidas seda noortele edasi anda, sest endiselt kahjuks ei teata mujal maailmas Balti riikide okupeerimisest ega suurpõgenemisest eriti palju.
Balti riikide okupeerimisele pole antud ei poliitilist ega rahvusvahelist õiguslikku hinnangut. „Seega puudub meil moraalselt õigus, selle teemaga mitte tegeleda,“ rõhutas Reinsalu.
Isamaa esimees Urmas Reinsalu, kes rääkis teemal „Vastutus okupatsioonikuritegude eest“ rõhutas samuti mälupoliitika tähtsust. Balti riikide okupeerimisele pole antud ei poliitilist ega rahvusvahelist õiguslikku hinnangut. „Seega puudub meil moraalselt õigus, selle teemaga mitte tegeleda,“ rõhutas Reinsalu.
Vabakutseline kirjanik, ajakirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju keskendus teemale „Hirmu narratiiv vs vabadus julgus ja elujõud.“
Meelis Sütt rääkis „Lootusest“, andes psühhoanalüütilise vaate sellest, mis toimub ajal, kui „minna ei taha, kuid jääda ei saa“. Sel hetkel kogetakse selliseid olulisi eluinstinkte, kas tarduda, võidelda või põgeneda.
Maie Barrow jagas isiklikke kogemusi rääkides teemal „Pagulaste elu Austraalias, pere kogemus“. Maie jõudis Austraaliasse Saksamaa kaudu. Tema isa oli juba Austraalias ees ja saanud kaheaastase töölepingu, kaevates kanalisatsioonikraave. Maie on olnud Adelaide’is 30 aastat arhivaar, arhiiv ise on juba 72 aastat vana. Ettekannet rikastasid pildid Austraalia Eesti kogukonnast pärastsõjajärgsetest aastatest kuni tänapäevani.
„Naiskodukaitse eestiaegsed juhid ja nende elusaatused 1944“ joonistusid välja Anu Nuudi ja Karin Kaup Lapõnini ettekandest. Naiskodukaitse (NKK) loodi 2. 09. 1927 Kaitseliidu kõrval iseseisva organisatsioonina. Enne II maailmasõda oli liikmeid 17 000, tänapäeval 4000. Oluliseks sündmuseks NKK ajaloos oli Tartu koosolek 11. detsembril 1927, kui NKK esinaiseks valiti Mari Raamot, kelle tegevusest rääkis Loone Otsa koostatud ja Eva Kalbuse lavastatud näidend, mille konverentsist osavõtjatele esitasid Tallinna 32. Keskkooli vilistlased.
Kohalviibijad tänasid neid, kes põgenemist organiseerisid ja sellele kaasa aitasid, oldi tänulikud, et leiti ruumi eestlastele laevadel, mis olid mõeldud rannarootslaste evakueerimiseks. Sealjuures jäid paljud abistajad ise maha.
Iivi Zajedova juhitud paneelvestluses osalesid Tõnis Lukas, Marin Mõttus, Mari-Ann Kelam, Reet Laja, Arnold Aljaste, Tunne Kelam, Tarmo Kruusimäe. Konverentsi aitasid korraldada Evelin Sennett ja Evelin Täht.
19. septembril toimus mälestussündmus Tallinna Rootsi Mihkli kiriku kõrval asuva mälestuskivi ja ÜEKN teabetahvli juures, korraldajaks ÜEKN SP 1944 toimkond. Selles kirikus kogunesid omal ajal enne teele asumist paljud, teiste hulgas Jaan Lattik, Marie Under ja Artur Adson koos pereliikmetega. Kohalviibijad tänasid neid, kes põgenemist organiseerisid ja sellele kaasa aitasid, oldi tänulikud, et leiti ruumi eestlastele laevadel, mis olid mõeldud rannarootslaste evakueerimiseks. Sealjuures jäid paljud abistajad ise maha.
Samal, 19.09. leidis Vabaduse väljakul Vabadussõja võidusamba juures aset mälestustseremoonia ja pärgade asetamine, mille korraldasid koostöös EV valitsus, ÜEKN SP 1944 toimkond, EV välisministeerium ja EELK. Valitsuse ja Eesti riigi nimel pidas kõne ning asetas pärja välisminister Margus Tsahkna. Kohal oli diplomaatiline korpus. Tšehhi ja Kanada suursaadikud asetasid pärjad oma riikide nimel. ÜEKNi nimel asetasid pärja ÜEKNi ja RELi president Sirle Sööt ja ÜEKNi juhatuse liige Iivi Zajedova. Palvuse pidas peapiiskop Urmas Viilma.
Kell 17.45 helistati üle-eestiliselt kirikukelli ning Tallinna Jaani kirikus toimus oikumeeniline mälestusjumalateenistus põgenenuile ja kodumaale jääjaile, kellest paljud langesid julmade kommunismikuritegude ohvriks. Teenisid Jaani koguduse vaimulikud Eve Kruus ja Urmas Nagel. Jutlustas peapiiskop Urmas Viilma. Teenistusel esines Arsise Kellade kooli ansambel, dirigent Lemme-Liis Elp. Sõnavõttudega esinesid Okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu tegevjuht Ivo Lille ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu, SP 1944 esimees Iivi Zajedova. Jumalateenistuse lõpus lauldi ühiselt „Hoia, Jumal Eestit“. Orelil musitseeris Jaani koguduse organist Maris Tammsalu. Mälestusteenistuse korraldas ÜEKN SP 1944 toimkond koostöös EELK-ga.
Pärnus avati 21. septembril suurpõgenemise mälestusmärk, mille rajamine sai teoks Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu Suurpõgenemine 1944 (ÜEKN SP 1944) toimkonna Pärnu projekti juhi Kristi Vuht-Allpere eestvedamisel ning on rajatud lahkete annetuste abil. Mälestusmärgi skulptor on Elo Liiv. Kõnelesid Pärnu projekti juht Kristi Vuht-Allpere, president Toomas Hendrik Ilves, Marin Mõttus, Pärnu linnapea Romek Kosenkranius. Muusikalise etteaste tegid Pärnu Mihkel Lüdigi nimeline meeskoor ja Naiskoor Leelo. Mälestusmärgi õnnistas sisse piiskop emeeritus Tiit Salumäe. Üritust juhtis Tammepuu Klubi esinaine ja ÜEKN SP1944 toimkonna asutaja ja juhataja Iivi Zajedova, kes on mälestussamba juurde paigaldatud teabetahveli teksti autor. Lisaks avas ja juhtis Iivi Pärnu Muuseumis näituse „Karl Hintzeri fotod eestlaste põgenemisest ja põgenikelaagritest Saksamaal 1944–1946“ avamise üritust, mille kuraatoriks on Harry Liivrand.
Suur tänu Iivi Zajedovale nii olulise ratta käima lükkamise eest – meil ei ole õigust unustada, mis meie rahvaga on ajaloos juhtunud. Mäletame ja anname teavet edasi nooremale põlvkonnale Eestis ja kogu maailmas.
