Kui Kalju Adamsoniga kümmekond aastat tagasi Austraalias Melbourne’is kohtusin, oli ta üle 90 aasta vana soliidne hallipäine härrasmees. Sirge nii olekult kui jutult. Kui Kalju rääkima sain, lausa purskus temast mälestusi ja mulle tundus, et oma sõjatee ning muude kohati uskumatute seikluste rahvuskaaslasele rääkimine oli talle kuidagi vabastav. Lugege, Kalju Adamson oli mees, kes läbi elu probleemidele sattudes risti ette ei löönud, alati leidus tal lahendus.
Kalju Adamsonile algas sõda 19-se sõdurina siis, kui sakslased 1941. aasta juulis Eestisse jõudsid, ja jätkus koos nendega Venemaal. Siinkohal üks meenutus, kui hirmus asi on sõda, milles vahendeid ei valita.
„Olime tükk aega paigal ühes Peipsi-taguses vene külas. Saksa väeosad olid majutatud kohalike taredesse, meie poisid käisid vene ’tantsulkadel’ tüdrukutega jalga keerutamas, saksa arstid ravisid kohalikke lapsi ja mammad tõid selle eest mune ning pekki. Ümbruskonna metsi valitsesid küll partisanid, aga kehtis rahulepe, et kuni nemad küla ei ründa, on naiste-lastega kõik hästi. Aga ükskord jäi partisanipoiss varahommikul tüdruku juurest lahkumisega hiljaks, sattus kokku Saksa ohvitseriga, ehmus ja lasi sakslase maha. Siis pikka juttu või kohtupidamist polnud. Sakslased piirasid küla ümber, viie lähima talu kõik inimesed poodi üles ja kogu küla põletati maha. Sõjaaja seadused. Muuseas, midagi sarnast kogesin ka palju aastaid hiljem Aafrikas.“
1944. aastal oli Kalju Eestis tagasi ja võitles venelastega Emajõe ääres. Üritas sealt veel kasvõi korraks Võrumaal Mooste vallas Jaanimõisas kodu näha, jõudis peaaegu nägemisulatusse, aga siis tulid juba Vene tanketid vastu. Vaid mõni kilomeeter olla jäänud koduväravani. Tagasi väeossa ja kohe lahingusse.
„Eestist lahkumine oli verine ja kole. Küll kahtlustasime äraandmist, sest kohe, kui Emajõge ületama asusime, ilmusid nagu kutsutult venelaste lennukid. Ja teist raksu samamoodi. Küll jäime poistega mitu korda piiramisrõngasse ja vahepeal olin päris üksi, venelased nii ees kui taga. Suured kaotused olid Saksa 61. diviisil, päris puruks löödi mitu meie piirikaitserügementi, sealhulgas Alfons Rebase oma,“ meenutas Kalju. „Vaheldumisi võideldes ja marssides jõudsime Riiga, kus meie riismed laevale pandi. Olime omadega nii läbi, et magasime kui kotid ja ei teadnudki, et öösel ründasid laeva nii lennukid kui allveelaevad. Korstnat laeval hommikul enam polnud.“
Laev randus Gotenhafenis, toona Saksa, nüüd Gdynia nime all Poola linnas. Kalju Adamson kohtas seal eestlastest tuttavaid, kes võtsid ta kohe salaluure väljaõppesse, täpsemalt peagi langevarjudega juba venelaste käes Eestisse visatavate sekka. Seltskond oli aga väga kahtlane, Adamsoni mäletamist mööda moodustasid enamiku endised hävituspataljoni lurjused, kes Eestis sakslaste kätte sattudes armu olid palunud ja nüüd ilmselt lootsid taevast omade juurde maanduda. Õnneks läks vähemalt Adamsoni jaoks kõik teisiti – segadustes, kus temagi elas 1945. aasta märtsi alguses üle Berliini liitlaste tuhandelennukiliste lainetega pommitamise, jäi ta Eesti asemel hoopis Tšehhi viidud langevarjurite rühmast maha.
Kaks kuud enne sõja lõppu saadeti Adamson taas rindele, aga seisud olid juba nii segased, et sinna ta ei jõudnudki. Küll nähti maatasa pommitatud Dresdenit, küll sattuti väejooksikutena välipolitsei kätte, küll üritati tagajärjetult Taani ja Rootsi putkata, aga lõpuks õnnestus ikkagi inglastele alla anda. Kes saatsid baltlastest SS-sõdurid hoopis Belgiasse okastraadi taha.
Kui Kalju Adamson lõpuks 1946. aasta märtsis vangilaagrist lahti sai, selgus, et valetamine oli sel raskel ajal hädavajadus, mitte patt. Kalju vandus, et pole kunagi sõjaväes teeninud, rääkis end DP-de laagrisse ja sai USA vahiteenistusse. Mingil ajal oli Saksamaal ilmselt legendaarse kapten Verner Puuranna organiseerimisel koguni viis-kuus eestlastest vahi- ja tööpataljoni.
„Ma sain toidulao komandosse ja see oli ilus elu! Kuni kaks eesti poissi mustal turul toiduaineid müües vahele kukkusid ja vangi läksid. Mina sain kuus kuud tingimisi ja enam vahikompaniis olla ei julgenud. Nägin riidelaos, kuhu tööle saanuks, milline vargus seal käis.“
Kaljust sai mitmeks aastaks torulukksepp. Geislingeni päevil oli ta abiellunud rahvuskaaslase Maiga ja nüüd otsiti võimalust Saksamaalt lahkuda. Kalju oli andnud taotluse igale poole, kuhu sai, aga ei Norra, Ameerika, Kanada, Austraalia ega Argentiina tahtnud teda.
„Tean, milles asi. Sõjas oli kord moment, kus põgenesin kõiki asju, ka dokumente maha jättes ja kuna Saksamaalt väljarändamise paberid käisid ka venelaste käest läbi, pandi alati SS-luuregrupi mehe nime juurde keelumärk.“
Aga siis 1950-ndal kuulis Kalju Adamson, et mingis müstilises Abessiinias (hiljem Etioopia) vajatakse hakkajaid mehi. Andis end nalja pärast üles – nagunii ei võeta. Aga öeldi – nädala pärast on minek, pakkige naisega asjad.
„Sõitsime 400 km mööda nii kuuma kõrbe, et vesi jooginõus kees. Kohale jõudnud, nägime nende keisri ehk neeguse ministrite nõuandjaid. Olid kilinaid-kolinaid täis tudisevad vene krahvid ja teised samasugused. Alguses ehmusin, siis sain õige pea aru, et ärksale tulijale on siin vähearenenud maal võimalusi.“
Adamsonilt taheti, et ta pealinnale Addis Abebale 14 km kauguselt torujuhtmega vett juhiks. Itaallaste tehtu oli vigane, Kaljule anti ümbertegemiseks raha ja töölisi, olgu vaid vesi!
„Neeguse, nende keisri Haile Selassiega sain hästi läbi ja mul oli selline luba, et võisin alati tema juurde minna,“ jutustas Kalju Adamson, kellele pakuti ka Abessiinia ehk Etioopia kodakondsust. „Aga ta oli ka tõsine mees. Kord sattusid kaks valget Euroopa meest kogemata nii-öelda valesse külla ja kohalikud tapsid nad ära. Neeguse võte kuritegevusega võitlemiseks oli selline, et ta võttis oma eliitväeosa, pani külale allatuult tule otsa ja teisele poole saatis sõdurid vastu. Kedagi ega midagi ei jäänud.“
Aafrikas elasid Kalju ja Mai Adamson ühtekokku 13,5 aastat. Neegusele töö tehtud, tundis ta seal venelaste mõju suurenemist, tahtis minema saada ja tellis USA-st Eesti välispassi. Seni olid nad Maiga üldse ilma dokumentideta, kui Etioopia sisepassi mitte arvestada. Nüüd hankisid nad kõigepealt viisa Rodeesiasse, kuhu sõitsid läbi Keenia, ja lõpuks jõudsid Lõuna-Aafrikasse Johannesburgi, kus tollal elas koguni 300-400 eestlast. Tehti ära kõik vajalikud paberid ja seejärel elati 7,5 aastat Rodeesias, kuni mustade ülestõusudes kogu varast ilma jäädi. Järgnes aastake Zimbabwes ja siis said Adamsonid fiktiivse kutse Kanadast, kuhu oli jõudnud hulk Kalju sõpru ja sugulasi.
„Lend üle ookeani oli tollal tohutu kallis. Ja Kanadas selgus, et seal ei meeldinud mulle üldse. Kliima kõigepealt, olin ju soojaga väga harjunud. Sain küll vaatamata tööpuudusele sõprade abiga koha rauatöömasinate tehasesse, aga vaid kuu peale Kanadasse saabumist lendasime 1963. aasta aprillis Maiga Austraaliasse. Tööle sain ühe väga suure kompanii juurde, hiljem oli mul õhukonditsioneeridega tegelev firma, kust 63-aastasena erru läksin. Edasi oleme juba pea kolmkümmend aastat Maiga elust ja Melbourne’i eestlaste seltskonnast rõõmu tundnud,“ rääkis Kalju Adamson. „Aga see sõjaaeg ja nende aastate ohud… teinekord mõtlen, et olin see ikka mina, kes seal kuulide all oli ja justkui külma pead ei kaotanud? Olin see ikka mina, kes Saksamaa USA vahikompanii päevil riskantseid tegusid sooritas? Olin see ikka mina, kes Abessiinias kilomeeter enne seda, kui veetoru pealinna jõudis, neegusele väitis, et mägi on ees, edasi enne ei saa, kui mulle boonuseks lubatud 1800 dollarit ära maksad? Jah, elu on ikka tõeliselt kirju olnud.“
Kalju Adamsoni seiklustest ja lõpuks rahu leidmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ esimeses köites „Kõnnin või merre“.
