Kui Kalju Adamsoniga kümmekond aastat tagasi Austraalias Melbourne’is kohtusin, oli ta üle 90 aasta vana soliidne hallipäine härrasmees. Sirge nii olekult kui jutult. Kui Kalju rääkima sain, lausa purskus temast mälestusi ja mulle tundus, et oma sõjatee ning muude kohati uskumatute seikluste rahvuskaaslasele rääkimine oli talle kuidagi vabastav. Lugege, Kalju Adamson oli mees, kes läbi elu probleemidele sattudes risti ette ei löönud, alati leidus tal lahendus.
Kalju Adamsonile algas sõda 19-se sõdurina siis, kui sakslased 1941. aasta juulis Eestisse jõudsid, ja jätkus koos nendega Venemaal. Siinkohal üks meenutus, kui hirmus asi on sõda, milles vahendeid ei valita.
„Olime tükk aega paigal ühes Peipsi-taguses vene külas. Saksa väeosad olid majutatud kohalike taredesse, meie poisid käisid vene ’tantsulkadel’ tüdrukutega jalga keerutamas, saksa arstid ravisid kohalikke lapsi ja mammad tõid selle eest mune ning pekki. Ümbruskonna metsi valitsesid küll partisanid, aga kehtis rahulepe, et kuni nemad küla ei ründa, on naiste-lastega kõik hästi. Aga ükskord jäi partisanipoiss varahommikul tüdruku juurest lahkumisega hiljaks, sattus kokku Saksa ohvitseriga, ehmus ja lasi sakslase maha. Siis pikka juttu või kohtupidamist polnud. Sakslased piirasid küla ümber, viie lähima talu kõik inimesed poodi üles ja kogu küla põletati maha. Sõjaaja seadused. Muuseas, midagi sarnast kogesin ka palju aastaid hiljem Aafrikas.“
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
