Telli Menüü

Terviku poole püüdes

Ajalookildude korjamisega ei jõua kunagi tervikuni, seda teab igaüks, kes on üritanud näiteks katki kukkunud kohvitassi tagasi kokku liimida. Esiteks ei leia tavaliselt kõiki kilde. Ning kui see õnnestubki, siis lõpptulemus pole ikka see, mis oli algselt käes olnud.

Inimeste eluga saab võrdlusi tõmmata. Kogeme purunemisi, otsime kilde kokku, üritame taastada seda, mis kunagi oli. Ja oleks see nii lihtne. Kui välispoolsed surved, mõjud, mis on inimesest märksa suuremad, on mängus – näiteks eesti rahvale maailmasõjad – siis on ehk alguses juba tunne, et käega lüüa, las need killud lebavad kustahes.

Ent eestlane pole selline, kes nii naljalt vastupanust loobub. Oleme saanud kinnitust ajaloolaste, autorite Enn Halliku ja Tiit Lääne meritsi maailma läinud eestlaste lugude sarjast, mille hiliseimat väljaannet autorid mullu hilissügisel Torontos tutvustasid. Nagu esimese kolme köitega on värskeim, „Viimase laevaga vabadusse” haruldane lugemine, kuna autorid on valinud malli järgida, mis on edukas. Lühidalt aga detailirohkelt esile tuua elulugusid, mis peegeldavad muidugi traagikat, kuna muidu poleks pidanud kodumaalt pagema, aga ka saavutusi. Nii kodumaal enne sõda kui uutel kodumaadel.

Uue teose kohta on Eesti Elus olnud mitte ainult ilmumisjärgne teade autoritelt, aga ka ülevaade nende külaskäigust Torontosse, eesmärgil isiklikult raamatu kohta seletussõnu edasi anda, paljastada ka seda retsepti, mida nii hästi on jälgitud. Sestap ei asugi pikemalt tausta tutvustama, allakirjutanu on seeria teist ja kolmandat raamatut lugejaile tutvustanud ning hea meelega saab kinnitada, et ühtegi teost ei saa teise ette tõsta.

Nagu peakski olema. Tegemist on ju inimeste lugudega; iga hing on erinev, igal meist isiklikud kogemused, muljed, rõõmud, õnned ja kurvastused. Autorite, ajalookildude kogujate, nende kokkuliimijate saavutuseks on huvitavalt ja paeluvalt lugude kimpusidumine, andes osalise pildikese sellest, mida juba enam kui seitsekümmend aastat tagasi üle elati.

Ei nii tervikuni jõua, aga seda eesmärki ju polnudki. Ning on ju see ka võimatu märklaud, millele sihtida, kuna isegi abielupaar, kes koos on vapustavaid elamusi üle elanud, mäletab mõnda tõika erinevalt.

22 inimese loos (mõned lood raamatus on kahe inimese minevikust kokku põimitud ühte – kas abielupaarid, isa/tütar või relvavennad), on aga üks ühine tegur. Elurõõm. Seda saab ainult kogeda oma silmade kaudu, teost lugedes, nautides ka rikkalikult varustatud fotomaterjali. Oskame ju vist kõik objektiivi ees naeratada ning isegi kui tõsisemalt piltniku poole vaatame, püüab foto ikka parajalt olulise osa inimese loomusest kinni. Autoritele varustatud pildimaterjal lisab teosele palju juurde.

Ei soovigi, nagu eelmistes tutvustustes, nimepidi esile tuua neid, kellega Lääne ja Hallik on hubastes miljöödes vestelnud, olulist pikast elukäigust kirja pannud. Võib aga kihla vedada, et pea igale lugejale sähvatab teosest tuttav nägu – või nimi – ette ning saab eluloo tutvumisega nii teadlikumaks sellest, mida on läbi elatud. Ikka, selle utoopilise terviku poole pürgimise suunas. Valitud lugude hulgas leidub näiteks kaks põnevat sportlase elulugu, mõlemad kangelased on ammu manalamehed, aga nende nimed elavad ikka. Ja teadmine nende kohta on äkki märksa suurem kui vaid see, mida spordialbumitest, medalivõitjate tabelitest on kunagi loetud.

Siin ongi selle sarja saladus. Huvitavat on igal leheküljel. Peamine väärtus on teadagi tulevastele põlvedele, põnevad lood ei kaota kunagi väärtust. Nagu autorid ise kirjutavad, kuniks leidub inimesi, kes on nõus jutte kildude kogujatele rääkima, ilmuvad sellised raamatud lugeja maailmavaate laiendamise kasuks. Viimase laevaga lahkunuid on küll vähe järel, mõni lugu juhib tähelepanu sellele, et kirjeldatud elulõng juba enam kui kaks põlvkonda tagasi katkes, aga kübetki ei vähenda see teadmine ajaloo talletamise väärtust.

Teatavasti on teos Tartu College'i raamatukogus laenutamiseks saadaval ning nagu sarja menu kinnitab, väärib mitte ainult autorite oskuste tõttu, aga neid inimelusid väärtustades tähelepanelikku lugemist.

 

 

Tõnu Naelapea

Loe edasi