Toolse Tooni toonitab – Sügisesed toonitused
nov. 25, 2016
Estonian Life No. 47 2016
Imeilus sügis on lõpule jõudmas. Vahtralehed, mis aknast vaadates kuldkollaselt päikese käes särasid, on peaaegu kõik maha langenud ja päike, mis veel nii meelitavalt läbi poolpaljaste puude paistab, kutsub ikka veel rõdule kohvi jooma. Nii nautisime abikaasaga veel eile, novembri keskpaiku kohvijoomist rõdul ja kutsusime ka naabri-Linda endale kaaslaseks. Kraadiklaas näitas 15 kraadi sooja ja ükski meist ei mäletanud nii sooja ja pikka sügist kui tänavune.
Tuli meelde ilusaid sügispäevi noorusest, kus koolis käies korjasime värvilisi lehti kooli joonistustundide jaoks, samuti ka oma lastega siin Kanadas, aidates korjata neile värvirikkaid vahtralehti samaks otstarbeks. Lindale meenusid ema ja vanaema laulud sügisest, üks, mis tal isegi veel meeles oli: „Koltunud lehed, kui närtsinud elu, ükshaaval nad maha langevad kõik..." Jaa, sellised olid tolleaegsed laulud, kurvameelsed sõnad ja viisidki samalaadi. Aga ega meieaegsetel sügislauludel ka midagi viga olnud. Mina laulsin romantilisi sügislaule, nagu: „Sinust valusamat puudust tunnen, kui lehti viib sügistuul, uuu-uuu-uuu..."
Arvasime, et see sügisene värviderikkus ja lehtede langemine toob inimeses välja nii romantika kui ka nostalgia. Nii me istusime sügise viimasel ilusal päeval meie rõdul ja viibisime möödanikus, sellest armsaid mälestusi noppides.
Jah, eile oli veel nii ilus ja soe päikesepaisteline sügispäev, kuid täna on õhus tunda juba talve hõngu, lumigi näitas end. Nii olid ka meie meeleolud nukralt sügistalvised, kui me scrabbel-risti-rästi mängijad täna õhtupoolikul kokku tulime, et Tartu Tanniga veel viimast korda koos kohvi juua. Tanni nimelt läheb ära Õhtu Kodusse, kus tal tuba on juba ootamas. Oleme kõik veidi kurvad, sest Tanni oli meie grupi tore liige, kes veel väga tegev – ei taha uskuda, et tema ära läheb. Ega tal endalgi selle kolimise üle suurt rõõmu ole, kuid perekond soovib nii ja tema aastate juures on see ehk kõige õigem. Ja kes meist teab, kunas meilgi see tee tuleb ette võtta. Ei ole kerge maha jätta oma kodu, kus oled iseseisvalt toimetanud palju aastaid. Trööstime Tannit, kes meie keskel istub piduliku hüvastijätu kohvilaua juures. Järgmises kodus on hoolitsus hea, ei ole vaja omal süüa teha ega koristada. Tanni aga arvab, et selles see viga ongi, ei ole enam midagi teha. Nagu ma ütlesin, Tanni on tubli, oma kõndimisraamiga liigub ta bussides ja rongides, käib all-linnas ja kaubakeskustes. Võib-olla, et ta teeb veel edasi oma käike ka uuest kodust. Soovime talle kõike head ja oleme kindlad, et ta varsti harjub ka oma Õhtu Kodus.
Toolse Tooni
