Aare Tammesalu juhtis tähelepanu asjaolule, et kogu programm koosnes eranditult eesti heliloomingust. Palade valikul, eriti vokaalses osas, oli silmas peetud seitsetkümmet aastat, mis veedetud kodumaast eemal. Teatud lõivu maksti ka Suure-Jaanile, kus toimuvad igasuvised muusikafestivalid. Selle paigaga on seotud eesti muusika suurkujud Artur Kapp (õieti kogu Kappide dünastia) ja Mart Saar. Ka Roman Toi juurte peenemad jõhvid ei jää sealt liiga kaugele.
Avo Kittaski programmis oli esindatud seitse heliloojat: Riho Päts, Eduard Tubin, Mart Saar, Eino Tamberg, Roman Toi, Artur Kapp ja Leo Virkhaus. Laulja oli suurepärases vormis nii puht-vokaalses kui interpretatsioonilises tähenduses. Läbimõeldud ja nüansirohke ettekanne võtab loomingulise kuju, astub sammukese edasi sealt, kus luuletaja ja helilooja töö lõppes. Avo Kittaski puhul võis seda kõnesoleva kontserdi puhul kindlalt märgata.
Laulja algas rahvuslikus mõttes rusuvtõsise palaga „Muremaa” (Päts/Kamsen) ja lõpetas sama tõsise, kuid lootusrikka varjundiga laulus „Kui tume veel kauaks” (Virkhaus/Liiv). Lahja põld ja kadakane karjamaa tootsid mehi ja naisi, kes julgesid unistada rahva koja ehitamisest ja põlvest põlve kajavaist viisidest. Alguse ja lõpu vahel oli palju mitmelaadset meeleolutsemist. Uudseimana jäi mõjuvalt meelde Eino Tambergi laulutsükkel hõimuvelle Sandor Petöfi sõnadele Ellen Niidu tõlkes. Oma parimas sõiduvees oli laulja aga kolmes Roman Toi palas, mis võimaldasid tal laulutõlgendusliku kõrval ilmekalt rakendada ka oma näitlejatalenti. Nii „Mängumehe” aaria, „Nõel” kui „Mina ise” sündisid sel õhtul uuesti, Avo oli neid esitades pidevas loominguprotsessis.
Tšellolt kõlasid viie helilooja tööd: Artur Kapp, Kaljo Raid, Mirjam Tally, Tõnu Kõrvits ja Arvo Pärt. Raidi „Largo” üllatas oma meloodilisusega, milles oli tugev annus ebaraidilikku romantikat. Kaks soolotšellole loodud helindit viisid kuulajad sootuks modernsesse miljöösse. Mirjam Tally oli hakkama saanud lausa kooliplikaliku kelmustükiga, luues lindude laulu imiteeriva helindi (tundus, et ka vares oli esindatud). Siin oli visuaalne element juba vähemalt sama tugev kui auditiivne. Kuidas tšellist selle noodipaberilt välja oskas lugeda, see jäi mõistatuseks ka pärast seda, kui ta pärast kontserdi lõppu oma partituuri lahkelt tutvustas. Oleks igatahes väär lausuda, et selles ulakavõitu heliakrobaatias muusika puudus või kuidagi teisejärguliseks jäi. Tegu on võimeka ning avara amplituudiga heliloojaga.
Tõnu Kõrvitsa „Rändaja laul” oli samuti rüütatud kaasaegsesse kuube, kasutades huvitavaid tehnilisi võtteid ja rakendades uudseid harmoonilisi kombinatsioone, kuid oma olemuselt väga kuulajasõbralik. Arvo Pärdi „Spiegel im Spiegel” lõpunumbrina tõestas kujukalt, kui imelihtsate meloodiakäikudega on võimalik mõjuda moodsalt ja värskelt. Tõeline meistriteos.
Norman Reintamm klaverisaatjana oli mõlemale solistile heaks ja võimekaks partneriks, saade oli täpne, korrektne ja delikaatne. Üks pisike sõbralik etteheide tema puhul siiski: võinuks rakendada kunagist põlist kontserditava, kus ka pianist vähemalt ühe soolopalaga esines. Olnuks päris südantkosutav kuulda midagi ka tema tundlike sõrmede alt.
Kontserdi lõpul tänas Norman Reintamm korraldajaid (kummardus Andres Raudsepale) ja publikut, eriti aga kogu turnee majanduslikke toetajaid, kelleks olid Tartu College, Eesti Õppetöö Keskus, Eesti Sihtkapital Kanadas ja Eesti Kultuurkapital.
Oli meeldejääv ja meelikütkestav muusikaline üritus, mis väärinuks palju arvukamat publikut. Siinse kuulajaskonna muusikaarmastus vajab tugevat elustavat süsti.
Eerik Purje
Fotogalerii siit: Trio Estonia Tartu College'is!
