Üle rahutu vee … nii pealkirjastas August Gailit oma romaani, mis räägib eestlaste sunnitud põgenemisest 1944. aastal oma kodumaalt.
,,Need kidurad männid jäävad üha edasi kasvama, need rannakivid võivad aastasadasid päikeses pleekida või tormi-iilidele oma kühmi vastu ajada, isegi kajakatele jäetakse nende õigus üle vee lennata, aga inimene peab põgenema, kuigi ta pole süüdi ei jumala ega inimeste ees.“ Nii võttis Gailit oma romaanis kokku paratamatuse, mille vastu eestlane ei saanud.
1944. aastal asendus Saksa okupatsioon Nõukogude okupatsiooniga. Midagi ilusat see endaga kaasa tuua ei tõotanud. Tuhanded eestlased istusid paatidesse ja seilasid üle rahutu vee punase terrori eest, vabaduse poole. Põgeneti suure murega südames, loodeti peagi koju tagasi tulla. Paljud jõudsid kohale, aga paljud leidsid haua Läänemere lainetes. Tunti, et minna ei taha, aga jääda ei saa. Inimestel oli vaja võtta risk ja killuke Eestit südamesse, sest teada oli, et teine teeharu viis sügavale Venemaale, Siberisse orjatöö aastatele. Võeti kaasa vaid vähene sellest, mis oli olnud. Poetati pisaraid, sest jällenägemises polnud keegi kindel. Lasti lähedaste käest lahti ega teatud, kuhu see meri üldse viib.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
