Üle rahutu vee … nii pealkirjastas August Gailit oma romaani, mis räägib eestlaste sunnitud põgenemisest 1944. aastal oma kodumaalt.
,,Need kidurad männid jäävad üha edasi kasvama, need rannakivid võivad aastasadasid päikeses pleekida või tormi-iilidele oma kühmi vastu ajada, isegi kajakatele jäetakse nende õigus üle vee lennata, aga inimene peab põgenema, kuigi ta pole süüdi ei jumala ega inimeste ees.“ Nii võttis Gailit oma romaanis kokku paratamatuse, mille vastu eestlane ei saanud.
1944. aastal asendus Saksa okupatsioon Nõukogude okupatsiooniga. Midagi ilusat see endaga kaasa tuua ei tõotanud. Tuhanded eestlased istusid paatidesse ja seilasid üle rahutu vee punase terrori eest, vabaduse poole. Põgeneti suure murega südames, loodeti peagi koju tagasi tulla. Paljud jõudsid kohale, aga paljud leidsid haua Läänemere lainetes. Tunti, et minna ei taha, aga jääda ei saa. Inimestel oli vaja võtta risk ja killuke Eestit südamesse, sest teada oli, et teine teeharu viis sügavale Venemaale, Siberisse orjatöö aastatele. Võeti kaasa vaid vähene sellest, mis oli olnud. Poetati pisaraid, sest jällenägemises polnud keegi kindel. Lasti lähedaste käest lahti ega teatud, kuhu see meri üldse viib.
Tihti neile täielikku tõde ei räägitud. Lapsena põgenenud Ülle Ederma on meenutanud saates ,,Puudutus“: ,,Minu vanemad ei julgenud kodus magada, magasid sõprade keldris või enda keldris, lapsed olid maal.“
Kas meie üldse kujutame ette, mis tunne võis olla põgeneda üle tormise mere tundmatule maale teadmata, kui kaua seal olema peab ja kas kunagi üldse koju tagasi saab? Mis tunne võis olla teades, et kodu on olemas, aga ikkagi oled kodutu?
Ajaloosündmustes on tavaliselt tähelepanu keskpunktis täiskasvanud, aga põgenejate seas oli ka palju lapsi. Laste põgenemine ei olnud nende endi otsus, see oli vanemate katse neid kaitsta. Tihti neile täielikku tõde ei räägitud. Lapsena põgenenud Ülle Ederma on meenutanud saates ,,Puudutus“: ,,Minu vanemad ei julgenud kodus magada, magasid sõprade keldris või enda keldris, lapsed olid maal.“
Lapsed ei teadnud, miks vanavanemad neid nii kõvasti ärasaatmisel kallistasid või miks mõni klassikaaslane järsku enam kooli ei tulnud. See koolgi ei olnud enam see kool, mis enne. Koolis käidi ringi punase lipuga, sinimustvalge pidi kaduma. Koolilapsest sai pioneer ning helisev emakeel asendus susisevate häälikute ja pehmendusmärkidega.
Põgenik Rein Viira on öelnud, et nende põlvkonda on kasvatatud hirmuga: ,,Vanatädid panid sokkidega ventilatsiooniavad kinni, et venelane pealt ei kuulaks ja ust ei tohtinud avada ka eesti keelt rääkivale inimesele.“ Oli valida kas uued kombed kodumaal või uus elu võõrsil.
Põgenedes tuli aga alata nullist, sest oli vaja hakata oma elu uuesti üles ehitama. Inimestel polnud millelegi tugineda – senised saavutused olid maha jäänud kodumaale. Lapsed pidid võõral maal suureks kasvama ja võõraste keskel elust aimu saama. Musta Kasti etenduses ,,Tükk maad“, mis on pühendatud mineviku ja oleviku lastele, keda on sunnitud vägivaldselt riigist lahkuma, on kujutatud laste mõttemaailma muutusi – kuidas sõja ajal mängud muutusid, kuidas otsiti lootust kõige lootusetumaski ja kuidas hakkama saada olukorras, milleks keegi sind kunagi ette pole valmistanud. Vanemad pidid selle uue elu laste jaoks üles ehitama, aga ka lapsed tundsid suurt kohustust olla tublid, sest vanemad olid nende heaolu nimel loobunud kõigest.
,,Minul ja mu vennal oli suur vastutus, sest isa ohverdas kõik: vanemad, töö ja kodumaa. Ta tõi meid siia, et saaksime olla vabad. Ja nii öeldi kõigile eesti lastele. Surve oli väga tugev,“ rääkis Priit Vesilind oma intervjuus. See olukord ei olnud ju tegelikult laste süü – nemad ei soovinud põgeneda, nad ei olnud põhjuseks, miks punane terror Eesti vallutas. Nende lapsepõlv ja unistused pidid samamoodi paguluses jätkuma. Lapsed oleksid nii minevikus kui ka igapäevaselt väärinud võimalust olla lapsed, mitte vastutama vanemate olude sunnil tehtud otsuste eest.
Kõik sellised sõjaga seotud tegevused – antud juhul pagulus, aga ka küüditamine – seostuvad mulle minevikuga. Nendel sündmustel on oma tähtpäevad ja monumendid, aga see ei ole vaid ajalugu. Tänapäeval toimub sama asi Ukrainas ja paljudes teistes riikides.
Põgenikes tekitas ja tekitab hirmu tundmatu keel, uus kultuur, varjupaiga- ning rahapuudus. Kui meil Eestis on paljud nõus annetama riideid, hügieenitarbeid ning pakkuma katust abivajavatele ukrainlastele, siis tol ajal keegi rõõmuga põgenikke vastu ei võtnud.
Erinevates riikides moodustati põgenikelaagrid ja Priit Vesilinnu sõnul sai Geislingeni laagrist eestlaste suurim laager. ,,Suurim oli suhteline, sest me oleme väike rahvas. Eestlaste laagris oli 3000 inimest, aga juutide omas 10 korda rohkem,“ rääkis Vesilind. Tööd oli palju ja palka vähe, kuid kuidagi pidi ju elatist teenima. Laagrites kohtuti ka teiste eestlastega, kellega oma lugusid jagada ja kokku hoida.
Põgenikud pidid võõramaa raskustes uskuma oma suutlikkusse tuua maailmas muutusi. Sellistel hetkedel tulebki meeles pidada, et kindla eneseusuga on võimalik oma kartusele vastu astuda ja kohaneda uute tingimustega. Hispaania vanasõna sõnul ei tule puudu võimalustest seal, kus pole puudu tahtest. Väikese tüdruku, peategelase Asta isa küsis näidendis ,,Tükk maad“ oma tütrelt: ,,Kas Sa usud endasse?“, mille peale Asta vastas: ,,Nüüd usun,“ ja sai hakkama oma unistuse täide viimisega ehk ronis lõpuks omal jõul ühe suure kivi otsa. Sellest teadmisest oli tal paguluses palju kasu. Elu paguluses oli ka nagu üks suur ületamatu libe kivi, mille otsa tuli ellujäämiseks ronida iga päev, ikka uuesti ja uuesti.
Osad põgenenud on tänaseks naasnud vabasse Eestisse, kuid paljud elavad siiamaani välismaal ning kasvatavad seal uusi põlvkondi. Sel moel elavad Eesti kultuur ja kombed ka välismaal edasi.
Välismaal elanud eestlased püüdsid ka omal moel Eestit südames alles hoida. Priit Vesilind mainis oma intervjuus, et kui ta ütles, et ta on eestlane, vaadati teda tühja pilguga, sest mingit ettekujutust Ameerikas Eestist ja eestlastest ei olnud. Selle olukorra parandamiseks kirjutas ta Eesti kohta ,,National Geographicus“ lugusid. Ta tahtis, et maailm teaks, kus on Eesti ja mis temaga juhtus. See oli Priit Vesilinnu moodus oma mineviku ja päritoluga toime tulla.
Ka teiste põgenike mälestustes hoiti ja hoitakse ikka veel sinist ning lootusrikast taevast, musta mulda ja seljataha jäetud orjapõlve ning valget lund ja eestlaste püüdeid hariduse ning vaimuvalguse poole.
Kui ma tema intervjuud kuulasin, siis vaatamata sellele, et ta rääkis inglise keeles, tundsin tema vastu nii kaastunnet kui uhkust ja seda viimast eelkõige seetõttu, et tal oli võimalus elada elu ameeriklasena, aga ta tahtis ikkagi jääda eestlaseks. Ka teiste põgenike mälestustes hoiti ja hoitakse ikka veel sinist ning lootusrikast taevast, musta mulda ja seljataha jäetud orjapõlve ning valget lund ja eestlaste püüdeid hariduse ning vaimuvalguse poole. Põgenik Iivi Zajedova nentis, et ,,meie mälu on meie hing“.
Vaatamata ajaloolisele ebaõiglusele ja raskele saatusele meeldib mulle see kirjatükk lõpetada August Gailit sõnadega: ,,Ja ma mõistsin äkki, et elu ei suuda keegi pidurdada, ei ükski võim ega tigedaim hävitaja. Mulle meenus Pirita tee, mis oli kaetud paksu bituumenkorraga, kuhu alla olid aga jäänud mõned võilillejuurekesed – need murdsid katte alt läbi, sirutasid sametpehmed lehekesed päikese poole ja hakkasid rõõmsalt õitsema. Nii tugev on elu. Mulle meenusid nood seemnekesed, mida tuul oli kandnud alasti kaljule, nad hakkasid võrsuma, lõhestasid oma juurekestega raudkivi ja neist said varsti uhked männid imekauniste roheliste kroonidega. Nii võimas on elu.“
Need ilusad kollased võililled ja roheliste kroonidega männid on ka kõik need eestlased, kes need rasked ajad üle elasid. Nii võimas ongi elu.
Oma essee tegemisel kasutasin:
August Gailiti teost ,,Üle rahutu vee“ (Eesti Päevaleht AS, 2009. Lk 11, 56)
ETV saadet ,,Puudutus“ (2025, https://jupiter.err.ee/1609789577/puudutus)
Priit Vesilinnu intervjuud oma identiteedi selgitamise viisidest
(https://www.kogumelugu.ee/et/videoteek/oma-identiteedi-selgitamise-viisidest-pikk-versioon)
Käisin vaatamas Musta Kasti etendust ,,Tükk maad“ (30. september 2025)
