Aasta 1944 kujunes Eesti rahvale üheks traagilisemaks ja pöördelisemaks perioodiks 20. sajandi ajaloos. Teise maailmasõja lõpus vahetusid Eestis taas okupatsioonivõimud: pärast Saksa vägede taandumist saabus Punaarmee ning ees seisis Nõukogude režiimi taastamine.
Eestlased mäletasid 1940. aasta julme massiküüditamisi ja repressioone ning teadsid, mis neid ees ootab. Hirm tagakiusamise ja vabaduse kaotamise ees sundis kümneid tuhandeid inimesi põgenema – sageli öösiti, väikeste kaluripaatidega üle tormise Läänemere Rootsi või Saksamaa suunas. Hinnanguliselt lahkus Eestist 1944. aasta sügisel ligi 80 000 inimest, Rootsi jõudis umbes 32 000, Soome kaudu veel 7 000 ja Saksamaale ligi 40 000 eestlast (Inimõigust Instituut, 2025). Põgenejate seas olid ka mitmed tuntud kultuuritegelased, kirjanikud, muusikud ja kunstnikud. Nende hulgas oli neid, kes pidid jätkama oma loomingut võõrsil, hoides elus eesti keelt ja kultuuri olukorras, kus kodumaal valitses tsensuur ja hirm.
Kirjanik August Gailit oli üks neid eesti loomeinimesi, kes pidi 1944. aasta sügisel kodumaalt põgenema. Teise maailmasõja lõpul, kui Nõukogude väed Eestile taas lähenesid ja ähvardas uus okupatsioon, otsustas Gailit koos oma abikaasa Elvy Gailitiga ning perega Eestist lahkuda. Kodumaale jäädes ei oleks kirjanikul olnud võimalust oma loomet vabalt avaldada ning oleks elatud pideva hirmu all. Põgeneti 1944. aasta septembris (Kulli, 2022). Sarnaselt paljudele teistele eesti peredele tuli neil kiiresti tegutseda – info rinde lähenemisest levis, sadamad olid rahvast pungil ning Läänemeri ohtlikult tormine. Gailit lahkus Eestist väikese kaluripaadiga üle Läänemere, võttes kaasa vaid hädavajaliku.
Teekond oli äärmiselt ohtlik: paljud põgenikud uppusid või kadusid merel, enamasti oli põhjuseks tormine meri või sõjalennukitelt lastud torpeedod. Gailitil ja tema perel õnnestus siiski jõuda Rootsi rannikule. Nad asusid elama Örebro lähedale Ormesta mõisa. Gailit suri 5. novembril 1960 ja tema tuhastatud põrm maeti Örebro põhjakalmistule (Teataja, 2021).
Tema hilisemas loomingus omandab see teekond mitmetasandilise tähenduse – see on korraga lahkumine kodust, minevikust ja vabaduse otsing. Kõige ilmekamalt kajastub see tema romaanis „Üle rahutu vee“…
Põgenemisteekond oli Gailiti jaoks nii füüsiline katsumus kui ka vaimselt keeruline elumuutus, kirjanik pidi jätma oma kodu ja tuttavad ning alustama uut elu võõras riigis. Tema hilisemas loomingus omandab see teekond mitmetasandilise tähenduse – see on korraga lahkumine kodust, minevikust ja vabaduse otsing. Kõige ilmekamalt kajastub see tema romaanis „Üle rahutu vee“, mille tegevus toimub põgenikepaadis tormisel Läänemerel.
Romaanis kujutab Gailit merd kui eksistentsiaalset piiri elu ja surma, kodu ja võõrsuse vahel: „Meri ei ole enam ainult vesi – ta on rahutus ise, mille sees inimene peab leidma iseenda.“ (Gailit, 1951). See teos peegeldab autori isiklikku läbielamist ja tundeid (Veebiraamatukogu, n.d.).
Ka tema esimene paguluses ilmunud romaan „Leegitsev süda“ on seotud põgenemise ja kodutuse tundega. Selles teoses käsitleb Gailit kunstniku saatust, kes püüab säilitada loomevabadust maailmas, kus kõik on kaotatud – kodu, keel ja turvatunne (ER500, n.d.).
Teoseid lugedes saavad ka uued põlvkonnad aimu, kui keeruline ning raske aeg see eestlaste jaoks oli. Esialgu suhtus Rootsi valitsus põgenikesse reserveeritult, sest kardeti Nõukogude Liidu reaktsiooni ja võimalikke poliitilisi tagajärgi. Siiski otsustati põgenikud vastu võtta, registreerida ja majutada ajutistesse vastuvõtulaagritesse (Kumer-Haukanõmm, 2018). Laagrites, mida asutati nii rannikulinnadesse kui ka sisemaale, pakuti põgenikele esmaseid elutingimusi – sooja toitu, riideid ja peavarju. Rootsi riik korraldas ka tervisekontrolle ja püüdis aidata põgenikke tööle suunamisega, sest töö oli peamine viis oma elatist teenida (Eesti Rahvuskomitee Rootsis, 2019). Paljud eestlased saadeti tööle põllumajandusse, metsatöödele või tehastesse, kus valitses tööjõupuudus. Kuigi töötingimused olid sageli rasked ja palk väike, tundsid põgenikud tänulikkust, et nad olid elus ja saanud uue alguse. Igal perekonnal on selle ajaga oma lood ning mälestused, osad põgenesid, mõned jäid kodumaale ning oli ka neid, kes proovisid välismaale saada, aga ei õnnestunud.
Neil on raske mõista, millist sisemist jõudu ja meelekindlust nõudis selline samm, kui kogu senine elu tuli ühe ööga selja taha jätta. Ometi on just need lood meie rahva mälusild mineviku ja oleviku vahel – meeldetuletus, et vabadus ja kodu pole iseenesestmõistetavad.
Olen väga tänulik oma vanaonu tütrele, kes on minu perekonna lood kirja pannud raamatusse ,,Miia ja Friida“. Teoses on peatükk ,,Minek“, mis räägib nende katsest välismaale pageda. Nad elasid Lääne-Virumaal, seega oli kõigepealt vaja jõuda mere äärde. Lähiküladest olid kõik läinud, kes seda vajalikuks pidasid, nende minekut lükati aga aina edasi, iga päev tuldi esile uue etteheitega, miks veel minna ei saa. Lõpuks saabus kätte päev, millal tapeti siga, et pikale reisile toitu kaasa varuda. Kõik nutsid, peale pereisa, kes seda välja ei näidanud. Vanavanemad jäid tallu, nemad ei olnud nõus kaasa tulema. Teele asuti varahommikul, vanker oli otsast-otsani asju täis ning lapsed istusid koorma otsas. Üks hobune käis vankri ees ning teine oli varuks taga, et vahepeal välja vahetada. Ema juhtis vankrit ning isa väntas jalgrattaga kõrval. Viibati veel nutvale naabritüdrukule Muda-Liisale, kes oli õueväravale hüvasti jätma tulnud. Oli ilus sügisene ilm, teed olid tühjad ning lehed langesid vaikselt päikese käes. Nad olid jõudnud vaid mõne kilomeetri sõita, kui korraga keegi neile vastu sõitis. Vastutulijad olid mootorratastega ning kõigil paistsid relvad vöö vahelt välja. Muidugi pidasid nad vankri juures kinni ning küsisid: ,,Kudaa?“, isa pidas justkui omaette aru ning vastas siis mõtlikult: ,,Damoi“. Laste hämmelduseks pööras ema hobused ringi ja hakati tagasi kodu poole sõitma. Naabritüdruk vaatas üllatunult tulijaid ning isa hõikas talle: ,,Ei enam pääse kuhugi, venelased juba siinsamas vasta!“ (Hinrikus, 2008) Ilmselt pidi siis nii minema ning nad jäid üheskoos oma kodutallu, mille eest me sugulastega siiamaani hoolt kanname.
Tänapäeva noored, kes on kasvanud üles vabas ja turvalises Eestis, kuulavad neid lugusid tihti nagu midagi uskumatut, peaaegu muinasjuttu – kuidas võib inimene üldse minna paadiga üle mere, teadmata, kas jõuab teisele kaldale? Neil on raske mõista, millist sisemist jõudu ja meelekindlust nõudis selline samm, kui kogu senine elu tuli ühe ööga selja taha jätta. Ometi on just need lood meie rahva mälusild mineviku ja oleviku vahel – meeldetuletus, et vabadus ja kodu pole iseenesestmõistetavad.
Need põgenemiste lood, olgu need August Gailiti romaanides või vanavanemate mälestustes, kannavad endas inimlikku valu, kuid ka uskumatut lootust: isegi kõige pimedamal ajal leidus neid, kes vaatasid üle rahutu vee ja uskusid, et teisel pool ootab parem homne.
KASUTATUD MATERJALID
ER500. (n.d.). Leegitsev süda – August Gailit. Eesti Raamat 500. https://www.er500.ee/teemad/raamatulugu-1945-1991/leegitsev-suda
Eesti Rahvuskomitee Rootsis. (2019). Eestlased Rootsis: Põgenemine ja elu paguluses. Stockholm.
Gailit, A. (1951). Üle rahutu vee. Göteborg.
Hinrikus, K (2008). Miia ja Friida. Eesti Ekspressi Kirjastuse AS Inimõiguste Instituut (2025). Pisarate paat.
Kulli, A. (2022). August Gailit. Lahtiste allikate poole. Ilmamaa.
Kumer-Haukanõmm, K. (2018). Eesti pagulaskond ja identiteet Rootsis pärast Teist maailmasõda. Tartu Ülikool.
Teataja. (2021). August Gailit ja Otepää seosed. Otepää Teataja. https://teataja.otepaa.ee/527OTnr1_14012021.pdf Veebiraamatukogu. (n.d.). Üle rahutu vee – August Gailit. https://www.veebiraamatukogu.ee/en/item/159809/%C3%9Cle-rahutu-vee
