Vaike on mu sõber, üks esimesi Kanadas leitud päris sõpru. Meid tõid kokku ühised huvid ja hoiakud, ka teatav ettevaatlikkus võõrastega suhtlemisel. Vaike võib olla üsna kinnine, samas sirgjoonelise ja karmi ütlemisega. Alguses pani see mind imestama ja kahtlema, kuid hiljem mõistsin: Vaike hinnangud inimeste ja olukordade kohta võivad olla karmid, kuid need on alati õiglased. Poliitkorrektsusest üha enam vaevatud maailmas mõjub selline otsekohesus värskendavalt.
Vaike on ka põhjalik ja järjekindel. Ta on üks väheseid omataolisi, keda oma ametis kohanud olen – võimeline omaenda ja lähedase arhiive sorteerima ja korrastama kindlal käel ja tulemuslikult, uppumata mälestuste ja ammuste emotsioonide ookeani. Mõnikord kippus ta olema liigagi usin äraviskaja, kes vajas manitsust: enne, kui midagi prügikasti saadad, küsi arhivaarilt.
Raamatute tegemine on tänapäeval kõigile võimalikuks ja lihtsaks tehtud. Vaike tervis polnud ajaks, mil ta oma tohutust fotoarhiivist raamatu jaoks materjale valima hakkas, enam kiita – takistusi oli erinevaid. Kuid tugeva tahtejõu, toetava pere ja sõpradega jõuab sihile. Mitmete inimeste abiga – kuid ikka Vaike kindlakäelisel juhtimisel – valmiski 433-leheküljeline kõvakaaneline teos, mis räägib tema ja ta lähedaste loo alates lapsepõlvest Hiiumaal kuni pagulaseluni Kanadas ja USAs.
