Vaike on mu sõber, üks esimesi Kanadas leitud päris sõpru. Meid tõid kokku ühised huvid ja hoiakud, ka teatav ettevaatlikkus võõrastega suhtlemisel. Vaike võib olla üsna kinnine, samas sirgjoonelise ja karmi ütlemisega. Alguses pani see mind imestama ja kahtlema, kuid hiljem mõistsin: Vaike hinnangud inimeste ja olukordade kohta võivad olla karmid, kuid need on alati õiglased. Poliitkorrektsusest üha enam vaevatud maailmas mõjub selline otsekohesus värskendavalt.
Vaike on ka põhjalik ja järjekindel. Ta on üks väheseid omataolisi, keda oma ametis kohanud olen – võimeline omaenda ja lähedase arhiive sorteerima ja korrastama kindlal käel ja tulemuslikult, uppumata mälestuste ja ammuste emotsioonide ookeani. Mõnikord kippus ta olema liigagi usin äraviskaja, kes vajas manitsust: enne, kui midagi prügikasti saadad, küsi arhivaarilt.
Raamatute tegemine on tänapäeval kõigile võimalikuks ja lihtsaks tehtud. Vaike tervis polnud ajaks, mil ta oma tohutust fotoarhiivist raamatu jaoks materjale valima hakkas, enam kiita – takistusi oli erinevaid. Kuid tugeva tahtejõu, toetava pere ja sõpradega jõuab sihile. Mitmete inimeste abiga – kuid ikka Vaike kindlakäelisel juhtimisel – valmiski 433-leheküljeline kõvakaaneline teos, mis räägib tema ja ta lähedaste loo alates lapsepõlvest Hiiumaal kuni pagulaseluni Kanadas ja USAs.
Vaike on olnud läbi elu innukas ja andekas fotograaf. Seepärast pole imestada, et ta oma lugu peamiselt fotode kaudu otsustas rääkida. Pildimaterjali saatvad lood on pigem lüheldased, kuid raamatut on raske käest panna. Lugedes tekib lausa filmilik efekt. Võta sa kinni, on see pildirohkusest või jutustamisviisist, aga miski sundis aina lehti keerama ja nii sai mõnestki õhtust märkamatult öö, enne kui raamat öökapile rändas.
Tekstide lühidusest hoolimata – või ehk just seetõttu – pääseb mõjule Vaike terav pilk maailmale, klaar ja selge vaade. Mõne napi kommentaariga suudab ta öelda rohkem kui teine pikkade lohisevate lehekülgedega. Ehkki ta ei pajata oma tunnetest pikalt-laialt, on needki raamatus kohal – kirjelduste, hinnangute ja kommentaaride varjus.
Raamatust loeme kohtumistest põnevate poliitikute, intellektuaalide ja kogukonnaaktivistidega, mis on toitnud Vaike vaimu ja intellektuaalset uudishimu.
Vaike lugu on mõneski mõttes tüüpiline väliseesti lugu, kuid esitusviisi tõttu üks omanäolisemaid. Saame teada tema tegevusest eesti kogukondades Kanadas ja USAs, tööst Maailmapangas. Tänu abikaasa Ilmar Külveti kesksele rollile eesti ühiskonnas sattus loomult intorvertne Vaike sellegi keerisesse. Raamatust loeme kohtumistest põnevate poliitikute, intellektuaalide ja kogukonnaaktivistidega, mis on toitnud Vaike vaimu ja intellektuaalset uudishimu. Tema huvi kirjanduse, kunsti, poliitika ja reisimise vastu on olnud põhjatu.
Vaike räägib avameelselt neistki teemadest, millest paljud eelistavad vaikida, Ilmari alkoholismist näiteks ja sellest, kuidas Vaike sellega toime tuli. Vaimsete praktikate harrastamine on aidanud tal eluraskustega hiljemgi toime tulla. Elu valusate õppetükkide aus jagamine loob usaldust kirjutaja ja lugeja vahele.
Lugege Vaike raamatut ja miks ka mitte tema poolt Ilmar Külveti 85. sünnipäevaks koostatud mälestusteost „Vana arm ei roosteta“ (ilmus 2005), kust leiate Ilmari ajakirjanduses ilmunud tööd. Ja võtke tervisehädasid kangelaslikult trotsiv Vaike endale eeskujuks: just nii võiks mõnigi meist oma elu ja kogemuse kokku võtta ning järeltulevatele põlvedele edasi anda. Vaike pere on õnnelik, et nende seas on selline pühendunud kroonik. Terve meie eesti kogukond on selle eest tänulik. Aitäh, Vaike!
