Telli Menüü

Veel liiklusmuredest

Viimases päevikus kirjeldasin, kuidas mainekas rahvusvahelises indeksis on Toronto liiklusmuresid esitatud, piirdudes siis vaid infrastruktuuriga; sellega, kuidas Kanada majandusmootoriks peetavas linnas on võimatu ennustada autoretke ajalist kestvust tänu teede sulgemistele, parandustele ja nendega kaasnevatest majanduskahjumitest.

On aga olemas lisategureid. Esimeseks ja isiklikult kõige ebameeldivamaks, on need, keda Eestis nimetatakse liiklushuligaanideks.
Image by m bartosch - www.freedigitalphotos.net

Teate küll: need, kellele kollane valgusfoorituli ristmikul ei tähenda pidurdamist, vaid kihutamist, et pääseda läbi. Noid, kes ei tunne numbreid – silt, millel seisab maksimumkiirus 50 km/tunnis tähendab neile hoopis 80. Suunavilkur sõidurea vahetamisel on nendele tundmatu. Kuigi seadusevastane, ei tule neile ette roolis mitte mobiiltelefoniga rääkida. Eksperdid on kinnitanud, et selline tegevus hõivab rohkem tähelepanu, kui mingi muu tegevus ja on ohtlikum, kui vintis peaga roolisolek. Nad on kärmed Pika Peetri, elik keskmise sõrmega liiklusreegleid jälgivaid juhte tervitama. Suurteedel ei jäta viisakat vahet autode vahele. Ning siis tihedas liikluses ühest reast teise süstimine, tihti vaid sentimeetrite võrra edasi pääsedes. Kuhu kaob nende huligaanide kaine mõistus rooli taha istudes?

Teiseks. Kuigi möödunud talv oli erakordne oma külma ja jääga, pole linnaisad suvve jõudes veel suutnud parandada neid pahandusi, mida loodus tõi. Sillutisse sattunud süvendid võivad mitte ainult autovedrusid purustada, amortisaatoreid mõjutada, rehvid saavad kannatada ning kõige hullemas olukorras velgedele põntsu panna. Nende aukude vältimine võib tekitada ka avariisid. Peaaegu juulikuus olles pole vabandust, miks teed pole parandatud. Oranžid hoiatustorbikud teatavad sügavamatest aukudest; muidugi eeldades ka rajavahetust kui võimalik. Mida need priske palgaga linnatöölised ometi päeviti teevad? Meie elamispiirkonnas on juba kuid olnud kohti, kus pole lillegi liigutatud. Ja auto põrub, on kartus suur, et teed talle liiga.

See viib kolmanda valusa küsimuseni. Bensiinihinnast on päris paras osa suunatud riigile lõivude näol. Teoreetiliselt selleks, et teid korras hoida. Aga kes seda kontrollib? Toronto, korrates ülalöeldut, majanduslik tervis toetab mitte ainult Ontariot, aga suurt osa Vahtralehemaast. Ent miks on siinsed bensiinihinnad pöörased? Muskokas on liitri hind odavam kui Torontos. Ometi maksab kütuse vedamine sinna vist rohkem, kui provintsi pealinna. Ning miks on eranditult igas bensiinijaamas sama liitrihind, kui põhja poole liikudes saab valida odavamate hulgast? Kas komplott? Seda on isegi mõni poliitik sugereerinud; Dan Teague ja GasWatch kahtlustavad riigi ning bensiinifirmade kokkumängu. Ent mida saab vaene sohver ette võtta, kui andur nõuab paagi täitmist ja valikut ei ole.

Huvitavalt ei esitatud selliseid küsimusi äsjaste provintsivalimiste eel. Keskenduti vaid ühistranspordile. Kiiduväärt, et on ehk lootus selle paikapanekuks, ent oodata seitseteist aastat on münchhausenlik. Tuletaks meelde, et juba 1980ndate aastate alul oli plaan paigas, mis oleks aastaks 2011 Torontole allmaa- ning pealisteede ühisliikluse süsteemi maailma tasemele toonud. Kuid toonane poliitikute kemplemine nurjas selle idee.

Autojuhil, kellest paljudel pole valikut, kuidas kusagile jõuda, on elu märksa vastikumaks läinud tänu teistele, kellega peab autoteid, mis ikka auklikud ja tihti mõistetamatult üherealised (hoiatussildid, oranžid liiklustorbikud on sulgenud raja, aga töölisi pole näha. Nädalaid), jagama. Ning autojuht ikka põrub nii, et selgroos on tunda igat sillutise viga.

Toronto pidas end paar aastakümmet tagasi maailmalinnaks. Vaevalt saab enam sellist grandioosset enesepettust uskuda. Linn on magnetiks tänu multikultuursele tolerantsusele, toob sisserändu, mida aga aegunud infrastruktuur ei suuda kuidagi toetada. Luksusautosid teedel arvukalt, roolis hiljutised sisserändajad. Ning ikkagi ei suudeta raha suunata liiklusmurede parandamiseks. Ähvardan juba mitu head aastat siit linnast lahkuda – aga Toronto on eestluse kants võõrsil, siit ei soovi selle tõttu lahkuda. Kuid kui liiklus läheb hullemaks, siis ei tea mida ette võtta, et närve päästa. Road rage ehk maanteeraev valitseb, ja kuigi sellest võib ehk vahel aru saada, pole sugugi selge, miks on lubatud asjadel nii kaugele minna. Poliitikute vastutada, kuid keegi ei võta midagi ette.

Tõnu Naelapea

Loe edasi