Tihti mängisime tänaval hokit, pesapalli ja muid mänge koos teiste noortega, ja suvel oli eriti tore suure puu otsas kiikumine – olin natuke ,,tomboy“ moodi. Koos naabrilastega mängisime ka Monopoly, Risk, Clue jt. mänge talvel toas ehk vihmase ilmaga.
Minule eriti meeldis kui suvel, Lättemäe laagris skm. Endel Ruberg tegi meiega nahatööd ja õpetas värvimist. Ükskord ta kutsus mind 11-aastaselt lasketiirule laskma, kus olin hea sihiga. Skaudijuhid õpetasid mind laskma ja saingi ,,CIL Gold marksman“ teismelise eas. Sel ajal mulle meeldis ka vaadata emaga Montreal Canadiens hokimänge ja kuulda tema jutte nendest tema nooruses ülikoolis Montrealis. Mängisin ringette’i, kuna hokit sellel ajal ei lubatud tüdrukutele, kus võitsime nn. championship!
Aga väikese lapsena mul ei olnud eriti suurt huvi nukkude ja nn. tüdrukute mänguasjade vastu. Samal ajal mulle eriti meeldis, kui ema jutustas meile tema lapsepõlvest sõja ajal. Emal oli lapseeast nuku, mille ta oli toonud Eestist kaasa, kui pidi 8-aastaselt lahkuma septembris 1944.a. Selle oli ta saanud 1939.a. Minule see väga meeldis, aga ei saanud aru, miks tal keha ja jalad olid õmmeldud. Ema seletas, et reisi ajal Eestist põgenedes kadusid ära jalad ja keha, ja laagris elades perekonnasõbrad õmblesid need asemele, et nukku ,,terveks teha“.
9-aastaselt olin näinud ühe sõbranna Raggedy Ann ostetud nukku ja muutusin äkki – tahtsin sarnast oma sünnipäevaks. Ema tegi minule koos sõpradega peo ja mul oli selle üle väga hea meel. Suurim üllatus oli, kui isa ja ema kinkisid mulle ema tehtud nuku Raggedy Ann! See oli nii armas, et ema oli selle minule õmmelnud. Taipan nüüd, et ta õmbles nuku näo ja keha Raggedy Ann’i järgi ja sarnaste jalgadega kui tema oma nukul. Ja teine üllatus oli, kui sain kingiks sama öösärgi kui nukul. Raggedy Ann ongi ilus mälestus sellest ajast, ja ikka selle riietusega.
Emal olid lapseeast alles raamatud, mis olid välja antud 1938.a. Tartus. Meile alati meeldis, kui ta luges või joonistas meile pilte igasugustest teemadest. Siis ise lugesime kas eesti või inglise, ja ka prantsuse keeles, kuna elasime sel ajal Montrealis. Mind alati huvitas meie ümbrus, koolielu ja ka aktiivsus meie eestlaskonnas.
10-11-aastaselt hakkasin rohkem igat sorti kunsti tegema, joonistamine oli osa sellest. Viiendas klassis inglise algkooli õpetaja palus mul joonistada minu ümbruskonda, mis oli suur au. Joonistasin 4-5 pilti ja osa nendest pandi EMSB (English Montreal School Board) õpperaamatusse. Olin nii uhke selle üle! Aastaid hiljem, kui olin McGill'is tegemas doktoranditöö kursust 2000.a., pidime tooma kursusele mõne oma eseme. Needsamad joonistused pakkusid huvi ja olid osaks kursuse filosoofia jutuajamisest. Sellest tuligi sisu doktorandi töös. Olen õnnelik, et midagi, mille joonistasin 11-aastaselt (1971.a.), tõi mulle kasu doktorandi kursusel 30 aastat hiljem.
Nende varieeruvate huvidega kasvasin üles, ning tõmbasin inspiratsiooniks oma eluteel. Huvitaval viisil on need mind igat moodi mõjutanud, kas disaini professioonis või õpetajana teistele lastele, ja hoian need mälestused südames ligidal.
Tiiu Põldma
EE jätkab VEMU Kirjutajate Klubi liikmete kirjatööde avaldamist. Tuletame ka meelde, et VEMU otsib näituse jaoks mänguasju, lauamänge, hobidega seotud esemeid jm. Kanada eesti laste ning noorte tegevustega seotud esemeid. Esemetega koos võiksid muuseumi jõuda ka nendega seotud kirjalikud mälestused. VEMU on ka valmis esemete omanikke intervjueerima. Kogumisaktsiooni ,,Mäng on väikese inimese töö“ kohta vt: vemu.ca
