1952. aastal sai minu vanaisa Keto Soosaar või Taat, nagu meie teda nimetame, kirja Heino Jõelt. Taat oli kolinud Montreali Stockholmist, kus ta oli elanud neli aastat pärast pere põgenemist Eestist 1944. aastal. Kirjas oli kutse jätkata osalemist skautluses peamiselt Ontarios tegutsevas Eesti skautide organisatsioonis kaugelt, posti teel. Noore poisina Rootsis oli ta skautide tegevuses osalemist nautinud. Heino oli olnud ka tema hundujuht Stockholmi Kalevi lipkonnas.
Need iga kahe nädala tagant saadetud kirjad olid eesti keeles ja tulvil juhiseid ja viise, kuidas saada heaks skaudiks. Oli muidugi õpetusi, kuidas sõlmesid siduda ja tuld teha, aga ka kuidas omandada skaudi mõtteviisi: olla ,,alati valmis“. Kirjades oli juttu ka katsetest, mida skaut pidi läbima, et teenida märke ja tõusta auastmes. Tuli osata suhelda morses ja lipusignaalidega ning tunda põhilisi ellujäämisoskusi. Heino soovitas liikmetel ka omavahel kirjutada ja sõpru ja tutvusi üle kogu Kanada leida. Selles üksikskautide nimelises grupis osalesid poisid Nova Scotiast, Newfoundlandist, Briti Kolumbiast ja Quebec’i provintsidest.
