Nojah, vahel, nigu vanalell käratas, et Neero, keri kuuti! tuleb saba jalgade vahele tõmmata, missest et on jube tore tuhnida kapsa-aias, tuhvlite vahel jänesseid ja muid loomi taga ajada, ühe sõnaga teha koerusi. Ju mul selle tõttu krantsidega sümpaatia ongi; olen ise samast puust voolitu.
Viimastel aegadel olen märganu, et suurlinnas on inemesed aru kaotanu, seoses koduloomade pidamisega. Tänapäival on ju uued ristsugutised staatussümboliteks, mitte krantsid, murjanid, vaid kahe tõukoera kombinatsioon. Eriti puudlitega, kuna need ju ei aja karva. Kut peab neid pügama, ja see lõbu pole odav. Kuulen pargis pealt, kudas koerajalutajad kurdavad viimase veterinaar-arve üle. Kallimad ku ambaarstid inemestele. Ja muideks, ka koertel on sellised olemas. Missajast saati tuleb nende kihvi poleerida? Andke kont või pange põrknaid närima. Kohe sellest ambakivist mille nimi olevat pläkk lahti.
Ku juba tohtritest. Mu ihuarsti kabinett asub pea et südalinnas, läheduses on uhke suur park. Nimega, tõlkes, Kolmainsuse kellamets. Seal lähistel on kunagine riigiullumaja, mida nüid selleks ei tohi nimetada. Ja ulle on seal kandis palju. Aga ka rikkaid. Majad on ilusad ja suured, need on sellisteks vurhvitud, et vaata ja imesta.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
