Nojah, vahel, nigu vanalell käratas, et Neero, keri kuuti! tuleb saba jalgade vahele tõmmata, missest et on jube tore tuhnida kapsa-aias, tuhvlite vahel jänesseid ja muid loomi taga ajada, ühe sõnaga teha koerusi. Ju mul selle tõttu krantsidega sümpaatia ongi; olen ise samast puust voolitu.
Viimastel aegadel olen märganu, et suurlinnas on inemesed aru kaotanu, seoses koduloomade pidamisega. Tänapäival on ju uued ristsugutised staatussümboliteks, mitte krantsid, murjanid, vaid kahe tõukoera kombinatsioon. Eriti puudlitega, kuna need ju ei aja karva. Kut peab neid pügama, ja see lõbu pole odav. Kuulen pargis pealt, kudas koerajalutajad kurdavad viimase veterinaar-arve üle. Kallimad ku ambaarstid inemestele. Ja muideks, ka koertel on sellised olemas. Missajast saati tuleb nende kihvi poleerida? Andke kont või pange põrknaid närima. Kohe sellest ambakivist mille nimi olevat pläkk lahti.
Ku juba tohtritest. Mu ihuarsti kabinett asub pea et südalinnas, läheduses on uhke suur park. Nimega, tõlkes, Kolmainsuse kellamets. Seal lähistel on kunagine riigiullumaja, mida nüid selleks ei tohi nimetada. Ja ulle on seal kandis palju. Aga ka rikkaid. Majad on ilusad ja suured, need on sellisteks vurhvitud, et vaata ja imesta.
Kut pargis kohtasin mitte ainult noid ulle ja narkomaane, keda me suurlinnas on rohkemp ja rohkemp aga mulle uut nähtust. Noor taam jalutas mitut koera korraga. Üits oli mingi hurt, teine noobel hagijas, kolmas kellegi setter, või oli ta pointer, ma’p neid tõugusid ju täpselt ee tia. Neljas oli pernartiin. Selle suure volaski tunneb iga üits ära mingi Peet Hooveni lastefilmi tõttu. Pika toimega nigu olin sain aru, et too neiu oli elukutseline penipatseerija. Mõnel jõukal põle vist selleks aiga, et koera pissitada. Kohalikus keeles on väljendus, mis pääliskirjas tõlgitud. Tähendab et kik on hukas. Siis olla penipõli hää, inemeste oma mitte. Kas põle nii? Küsige tõukoeralt, keda jalutavad palgalised. Ajal ku põle ullumaju, ega inemestele katusealust.
Vabarna Volli
