Kut on üits päev üle kõige, mil valitseb armastus. Ei, mitte too valentiinuse päiv, meile sõbrapäiv, mille juured on vanade roomlaste pahhanaaliates. Need olla sellised suuremad pralled, kus juuakse-süiakse inämp ku piaks ja aetakse himuralt noori naisi ja mehi taga, teadagi ainult üheks otstarbeks, millest minusugune küll kirjutama ep vaevu.
Kudagi on sobiv, et emadepäiv on kevadel. Mil valitseb lootus ja ootus. Selle märkimine on suht-noor komme. Minu vanaema oli juba selles eas, ku käidi ehal – teda lootsid mitmed noorsandid tanu alla saada, nigu vanalell pajatas – ku esimest emadepäiva tähistati möödunud sajandi alul. Memm, olles praktiline ja töökas, alati naeris, ku siin maal asuti emadest tol päival nummert tegema. Ta leidis, et kas siis teised 364 päiva sirvilauas on vähemp tähtsad. Ju need tööd ja mured põle nigu jänesed, et eest ära jookseks.
Ku kaelakandjaks sain, tegin ülima, et teda tihti tänada. Vaat lapsena ei saa ju aru, ku palju memmedel teha on ja oli. Et kõik jätta pooleli ja marraskil põlvega põngerjat sülle võtta, lohutada, et öösel äiu-äiu-kussutada aiget ja igistvat, vähkrevat jüngermanni, et siis ommukul teda auruva pudruga, kuhu ta lemmik moosi on lisatud, äratada, isi vaid vaevalt sõba silmale saanu. Ja siis pika tööpäivaga toime tulla. No need on lausa kangelasteod.
Ohkas alati, et nüid lõpuks on kevade käes. Nende hurm, haruldane hõng, peadpööritav isegi põnnile, kes otsis nende ulgast õnne, on erakordne.
Memmele meeldisid väga sireliõied. Ohkas alati, et nüid lõpuks on kevade käes. Nende hurm, haruldane hõng, peadpööritav isegi põnnile, kes otsis nende ulgast õnne, on erakordne.
Tänavu on iline kevad, sireleid põle veel näha. Küll aga magnooliaid, mis on ka väga kaunid. Tean, et luuletaja Walt Whitman austas neid puid, kirjutas neie õitele oode. Kut keegi vist ei saa Marie Underile vastu. Tema kolm sonetti „Sirelite aegu“ oskavad nii tabavalt kirjeldada seda, kudas kik sireli lõhnad on vaid talle. Et elumõtet ta sel ajal ei päri, kuna seks aega küll kurval, kainestaval talvel. „Ah, sirelite õitseaeg on käes! Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!“
Memm on ammu taevariigis. Kut emadepäiv on mul põues alati olemas, vaatamata kuupäivale. Kuna tema armastuseta põleks ju mind olemaski. Ning silm läheb alati märjaks, ku otsin aiast esimesi sireliõisi. Märkimaks emadepäiva toon kimbu tuppa, lepin tänavu magnooliaga. Aitäh memm! Armastusega, su ikke vallatu koerpoiss,
Vabarna Volli
