Kut on üits päev üle kõige, mil valitseb armastus. Ei, mitte too valentiinuse päiv, meile sõbrapäiv, mille juured on vanade roomlaste pahhanaaliates. Need olla sellised suuremad pralled, kus juuakse-süiakse inämp ku piaks ja aetakse himuralt noori naisi ja mehi taga, teadagi ainult üheks otstarbeks, millest minusugune küll kirjutama ep vaevu.
Kudagi on sobiv, et emadepäiv on kevadel. Mil valitseb lootus ja ootus. Selle märkimine on suht-noor komme. Minu vanaema oli juba selles eas, ku käidi ehal - teda lootsid mitmed noorsandid tanu alla saada, nigu vanalell pajatas - ku esimest emadepäiva tähistati möödunud sajandi alul. Memm, olles praktiline ja töökas, alati naeris, ku siin maal asuti emadest tol päival nummert tegema. Ta leidis, et kas siis teised 364 päiva sirvilauas on vähemp tähtsad. Ju need tööd ja mured põle nigu jänesed, et eest ära jookseks.
Ku kaelakandjaks sain, tegin ülima, et teda tihti tänada. Vaat lapsena ei saa ju aru, ku palju memmedel teha on ja oli. Et kõik jätta pooleli ja marraskil põlvega põngerjat sülle võtta, lohutada, et öösel äiu-äiu-kussutada aiget ja igistvat, vähkrevat jüngermanni, et siis ommukul teda auruva pudruga, kuhu ta lemmik moosi on lisatud, äratada, isi vaid vaevalt sõba silmale saanu. Ja siis pika tööpäivaga toime tulla. No need on lausa kangelasteod.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
