Põhiliselt Pärnus üles kasvanud advokaadipojale oli sattumine maailmalinna Viini suureks maailma avastamiseks. Kõik oli suur ja kultuuri oli sedavõrd palju, et raske oli esialgu orienteeruda. 1920ndate aastate keskel oli aga Viin juba eesti haritlastele sedavõrd koduseks muutunud, et siin tegutses isegi ühes kohvikus eesti laud, kus maailmalinna sattunud eestlased regulaarselt kokku said. Mingil ajal sai just Pärnu mehest Leesmendist selle eestlaste ringi kooshoidja.
2015. aasta kevadel olin minagi jälle Viinis ja vaatasin esialgu üle need kohad, kus ma ikka harjunud käima, sest miski ei püsi muutusteta. Astun alati läbi Viini ülikooli peahoonest, mis oli sel aastal eriti uhkelt dekoreeritud, sest kõigile Viini külastajatele soovitakse meelde tuletada, et ülikool on siin olnud juba 650 aastat. Peahoones on avatud näitused ülikooli ajaloost ja hoone ees lehvivad värvilised reklaamid, kuulutades, et see ülikool esitab ühiskonnale keerulisi küsimusi juba aastast 1365.
Kultuurikihi paksus muudab inimeste arusaamu ja Viinis rõhutatakse, et sageli on keerulisem huvitavat küsimust esitada, kui esitatud küsimusele vastust leida. See mõte jäi mindki kummitama, kui tassikese kohvi juures päeva mõtteid Viinis kokku võtsin.
Huvitav näitus ootas ees Viini ülikooli kuulsuste galeriis, mis on äärmiselt maskuliinne koht, sest ülikooli sisehoovi galeriides on selle teadustempli kuulsamate professorite büstid. Ka ülikoolile endale oli väikeseks üllatuseks, kui ülikooli 650. aastapäeva puhul soovis üks feministlik naisskulptor sinna kuulsuste halli panna 36 maailmas tuntud naise kujud, et veidigi tasakaalustada esitatud meeste rida. Sageli tunneme, et naiste õigustega peaks 21. sajandil olema kõik juba korras, aga vahel paistab, et tegelikult on selles mõttes tasakaalustatud ühiskonna loomiseks veel arenguruumi.
Püüdes veidi eemalduda Viini turismi sõlmpunktidest, sai vaadatud seekord ka teisi linnaosasid ning jalutatud Doonau kaldal, mis vähemalt neil päevadel oli minu silmale pigem hallikassinine, kui selline, mida mäletame seda jõge ülistavast kuulsast laulust.
Viimase kümne aastaga on Viin kõvasti muutunud. Palju moodsamaks on muutunud nii äärelinna pool (Prantsuse arhitekti Dominique Perrault kõrghoone, mis Austria kõrgeim hoone) kui ka päris südalinnas. Väga võimsalt ja huvitavalt on moderniseeritud muuseumid. Samuti paneb Viin rõhku rahvusvaheliste organisatsioonide meelitamisele ja on ülihästi käima saanud konverentsiturismi, mis on linnale ehk palju mugavam ning kasumlikum turismiliik. Viini messikeskus on väga mugav ja lihtsalt kättesaadav suhteliselt odava metrooga sõites. Viin on lahendanud ära ühe vanade ja suurte linnade nõelasilma probleemi, luues kiirrongiliini Viini lennujaama ja vanalinna vahele. See tähendab paljudele Viini tulijatele võimalust enam aega Viiniga tutvuda.
Minu Viinis viibimise ajal tehti linnas viimaseid ettevalmistusi selle aasta Eurovisiooni külaliste vastuvõtuks. Valmis olid juba ka plakatid, kus eelmise aasta Eurovisiooni võitja Conchita Wurst (habemega naine) ehk siis Thomas „Tom” Neuwirth (snd 6. nov. 1988) oli kujutatud kuulsa Austria sümbolistist maalikunstniku Gustav Klimti (1862 – 1918) kuldsete maalide stiilis. Lugedes Austria ajalehti sai selgeks, et Austria majanduseksperdid olid rahul, et eelmise aasta lauluvõistlusele tuli selline „toode” nagu mees-naine Conchita Wurst ja nüüd püüti juba ette ennustada, kui palju peaks see lauluvõistlus Austria majandust elavdama ja näiteks kui palju ööbimisi Austria hotellidele see võiks juurde tuua.
Tuleb tunnistada, et Austrias on maailmakuulsuse saanud kunst väga tugevalt rakendatud turismimajanduse vankri ette. Näiteks tänapäeval väga armastatud ja hinnatud Gustav Klimt. Klimti meelisteemaks oli naisekeha ning tema töid tuntakse kui erootilisi – seda on enim tunda pliiatsijoonistustes ning skitsides, mis said laialdasemalt tuntuks alles pärast kunstniku surma. Need naissoost subjektid, olgu siis korrektsed portreed või vabalt joonistatud aktid, kiirgavad muutumatult tundlikku fin de siècle (sajandilõpu) elegantsi. On arusaadav, et just Klimt on väga sobiv oma loominguga tänase Eurovisiooni õhustikku. Kui Eestis on tuntud kunstnike loomingu kasutamine igasuguste suveniiride juures veel suhteliselt vähe levinud, siis näiteks Klimt on vist maksimaalselt realiseeritud müügiks.
Vaadates Viinis tehtavaid ettevalmistusi lauluvõistluseks, tekkis akadeemilise maailma inimesena mõte, et lõbustused müüvad alati paremini kui tõsine töö. Viinis võib aga juhtuda, et just selle aasta Eurovisioonil võiks midagi muutuda. Eurovisioon on oma vormi ja kuju otsimisega kompinud piire ja vormi otsing ongi saanud selle ürituse üheks tunnuseks. Samas on taoline tee teinud väga ähmaseks arusaamise, mida ta endast ikkagi kujutab. Nüüd paistab, et põhjanaabrid soomlased on võtnud ette väga tõsise katse selle lauluvõistluse piiride avarust proovida. Soomet esindab Viinis ansambel Pertti Kurikan Nimipäivät, kelle poolteist minutit kestev lugu “Aina mun pitää” kogus Soomes 37,4 protsenti publiku häältest. Kui mõned aastad tagasi tulid soomlased ansambliga Lordi Eurovisioonile ja selle ka võitsid, siis nüüd on lauluvõistluse ees tõsine küsimus, kuidas suhtub Euroopa publik ansamblisse, kus kõik liikmed on päriselt vaimupuudega inimesed. See annab piiride proovimisele Eurovisiooni karussellil hoopis uue mõõtme. Lihtsalt mängu iluks „tola mängida”, mida on mõnede riikide esindajad vahepeal püüdnud rahva lõbustamiseks või ärritamiseks vist teha, enam nii lihtsalt ei saa. Samas on alati lauluvõistlusel riike, kes tulevad esitama tõsiseid laule ja võtavad seda kui lauljate võistlust, kus püütakse parimaid välja selgitada. Juba on välja öeldud, et soomlased on kindlasti sel aastal võitjad, mis kohale nad Viinis toimuval võistlusel ka ei jääks, sest nad toonud maailma ette oma sotsiaalsüsteemi näite. Soome on maailmale näidanud, kuidas Teise maailmasõja järel loodud invaliidistunud sõjameeste eest hoolitsemiseks loodud süsteem on andnud häid tulemusi ka vaimse puudega inimeste elu elamisväärsemaks muutmisel. Pole välistatud, et eurooplased võivad anda seekord oma hääled just meie naabrite laulule “Aina mun pitää”, kuigi vaevalt nad seda ise kunagi kaasa laulma hakkavad.
Püüdes kevadises Viinis hingata seda kosutavat Viini vaimu jõudsin enda jaoks huvitavale arusaamisele, et Viin kui maailmalinn ja uute ideede häll on saanud ja võib ka täna endale lubada väga pööraseid ideid ja suudab ära mahutada väga omapäraseid natuure, kes provintslikumas kohas ei suudaks ära elada. Ega meil muud üle jää, kui tahame seda vabamat õhku hingata, siis tuleb vahel ka Viini tee jalge alla võtta.
prof. Peeter Järvelaid
