Tere, armas Eesti rahvas.
Esmalt muidugi – palju õnne! Palju õnne Eesti Vabariigi sünnipäeval! See on ju põhjus, mida me tähistame täna siin Estonias ning mõõtmatult rohkem inimesi oma kodudes Eestis ja kaugemalgi.
Palusin jaanuaris õpilastel kirjutada teemal „Miks on Eestit maailmale vaja?“. See on küsimus, mille üle ka täiskasvanud võiksid mõelda. Tallinna Polütehnikumi õpetaja Merje Meerits saatis mulle oma õpilaste kirjatööd ja lisas kaaskirja. Loen sealt katke: „… kuna iga inimene on maailm, siis minul on küll Eestit vaja, et rääkida häbenemata ja kartmata eesti keelt, süüa musta leiba ning elada vabana oma põlismaal.“
Jah – iga inimene on maailm. Need maailmad loovad meie ühise maailma, kus me oleme kõik koos. Nagu ühes laevas.
Aga mitte paigal. Sest paigale jääjad jätavad end tagumisteks.
Meil oli kiire, kui läksime Euroopa Liitu ja NATO-sse. Seejärel näis, et on aega hinge tõmmata. Enam mitte. Tõtlik aeg on tagasi.
Julgeolek. Inimeste toimetulek. Demokraatliku alusmüüri hoidmine. Haridus. Tervis. Keskkond. Innovaatilisus ja majanduskasv. Riigi ja kodanike suhted. Kestmine riigi ja rahvana.
Need on proovikivid, millega kiire hakkama saamine määrab Eesti tuleviku.
