Viimase suure sõja ajal pagulusse läinud eestlaste edulugusid on palju, neid on sarnaseid ja erinevaid. Mille poolest siis on Tampõllu elutee nende hulgas silmapaistvam? Kärdla Reaalkooli 1938 lõpetanud noormehe õpihimu jätkus Tallinna Õpetajate Seminaris, kus saatus viis ta kokku õpingukaaslase Leida Kallisega (1921–2011), kellest sai hiljem tema abikaasa. Maapoisil tuli kohaneda linnaeluga, peagi saabusid poliitiliselt rasked ajad. Noormehel, kes 7. juunil 1941 seminarist küpsustunnistuse sai ja oma päevaraamatusse kirjutas „Elagu vabadus!“, tuli õppida ellujäämise kunsti ning varjuda Punaarmee mobilisatsiooni eest. Saksa okupatsiooni ajal tahtis ta Tallinna Tehnikaülikooli astuda, kuid eeltingimuseks seati Saksa Reich’i tööteenistus Saksamaal. Pärast seda jäi õppimisaeg tehnikaülikoolis lühikeseks, eksamiteni ei jõutud.
1944. aasta algul kuulutati Eestis välja üldmobilisatsioon, mis viis ka Elmar Tampõllu 1. piirikaitserügemendi koosseisus sõjarindele. Vahetult enne sõttaminekut abiellus ta Leida Kallisega. 1944. aasta kaootilisel sõjasuvel oli Tampõld tagasi Tallinnas, ohvitseride kursustel. Kuid septembri keskpaiku õnnestus tal jõuda Käinasse, kust Leida oli juba lahkunud Kuressaarde ja sealt edasi Saksamaale. Kaaslastega asuti lõpuks 14. oktoobril Kaevatsi laiult kalapaadiga teele üle mere Rootsi.
Elu pagulasena Rootsis nõudis kohanemist – tuli hakata õppima rootsi keelt, esialgu elada ja töötada metsatöölaagris flykting’i staatuses. Imetabasel kombel õnnestus Elmaril üles leida Saksamaa sõjasegadusest abikaasa Leida ning saada viisa tema tulekuks Rootsi. Elu Kumla väikelinnas ja töö saapavabrikus polnud meeliülendav, peagi siirduti Stockholmi. Töö kõrvalt hakkas Elmar Tampõld õppima Stockholmi Tehnikainstituudis sildade ja sadamate ehitusinseneri eriala, kuid Elmar Tampõllust ei saanud ehitusinseneri. Aastaid hiljem mainis ta, et Rootsi hakkas kitsaks jääma. Ei rahuldanud „neetud välismaalase“ seisus ega ettevõtlust ahistav sotsiaalne süsteem ning lõpuks hirmutas ka Balti sõdurite väljaandmine Rootsist Nõukogude Liidule 1945–1946. Tampõllu otsus „Rootsist ära“ tõi nad Kanadasse. 1949.a aprillis tuldi maale Halifaxi sadamas, kus Pier 21 kail tervitas sisserändajaid suur silt „Welcome Home to Canada“.
Taas uus algus töö- ja korteriotsimisega, vähe sellest, tuli õppida ka inglise keelt. Sõber Herk Visnapuu viis ta kokku Toronto Ülikoolis töötava arhitektuuriõppejõu Mihkel Bachiga, kes soovitas edasi õppida. Toronto Ülikoolis õppis ta 1949–1953 arhitektuuri. Pärast ülikooli kutsuti ta tööle juhtivasse arhitektuurifirmasse John B. Parkin Associates. Ajast, mil ta oli USA suure arhitektuuri- ja insenerifirma teenistuses, pärineb tema suur projekt, 1957 valminud Toronto raekoja maa-alune parkla Nathan Phillips Square’i all. 1959. aastal asutas ta koos oma õpingukaaslase John Wellsiga arhitektuurifirma Tampold Wells Architects, kus 35 tegevusaasta jooksul valmis tema käe all Kanadas ja USA-s üle 1000 projekti nii avalikele, institutsionaalsetele kui eraklientidele. Thomas Tampõld on väitnud, et isa loomingus oli midagi eestipärast, loodusidealismi, mille juured ulatusid Hiiumaale.
Toronto südalinnas, Blooril jalutades tasub teada, et Tampõllu firma looming on 1964 valminud Colonnade (koostöös arhitekt Gerald Robinsoniga), mida peetakse pöördeliseks kogu Toronto all-linna uue arhitektuurilise pildi kujunemisel. Reisides Halifaxi tasub heita pilk Saint Mary University üliõpilasmajadele, Wolfville’is aga Acadia University hoonetele, kus samuti Tampõllu firma autoriõigus. Selliste suurehitiste loetelu on pikk, nende reas Pestalozzi College Ottawas, Laurentian University Sudburys, University of Fredericton New Brunswickis, Dag Hammarskjöld House ja Married Students Residence Waterloos, samuti üliõpilasmaja Ann Arboris, Michiganis.
Unustusse on vajunud teadmine, et Tampõllu firma tööna valmis Toronto Ülikooli campuse serval, Bloori ja Huroni tänava nurgal, tol mässulisel 1968. aastal 18-korruseline üliõpilasresidents Rochdale College. Selle ühe asutaja, filosoof Howard Adelmani järgi pidi see residents olema üliõpilaste endi halduses kui eksperimentaalne haridus- ja elukeskus (co-op living). Juba 1967. aastal esitas Tampõld oma eestlastest mõttekaaslastele Tartu College’i kontseptsiooni – rajada kõrghoone praktiliselt Rochdale College’i vastu, Bloori põhjaküljele. Aastatel 1967–1970 oli ta Tartu College’i ehitamise suurprojekti juht, arhitekt, peamine rahastaja ja sponsor ühes isikus. Tema ettevõtliku tegevuse tulemusena rajati Toronto südalinna 18-korruseline, 474 toaga üliõpilasmaja mittetulundusliku institutsioonina, millega kasvatati oluline hariduslik kapital eesti kultuuri arenguks Torontos. Maja avati 1970. aasta sügisel – parim kingitus äsja 50-seks saanud töömehele!
Lisaks üliõpilaste elamispinnale said Eesti akadeemilised organisatsioonid Tartu College’i alumisel korrusel 10 000 ruutjala suuruse vaba pinna oma tegevuseks. Tartu College’i direktorite nõukogu esimehena arendas Tampõld välja allkomiteede ja programmide struktuuri. Tartu College’i hariduslikust käepikendusest Tartu Instituudist ja selle raamatukogust on sai tähtis Eesti-aineline varamu ja keskus, kus asusid tegutsema Bibliograafia Klubi ja muud ettevõtmised.
Tartu College on Elmar Tampõllu arhitektuurilise ja ettevõtlusidee suurepärane sümbioos ja sellisena ainulaadne eestlaste institutsioon väljaspool Eestit, mis on sellisena hoidnud alal eestlust ning tutvustanud Eestit, Tartut ja Tartu Ülikooli akadeemilist kultuuri üle kogu Põhja-Ameerika. Tal oli lisaks ambitsioonikas idee ehitada Toronto all-linna südamesse teinegi „torn“ – Tallinn College, kuid maitsvale krundile oli palju konkurente ja idee toetuseks liiga vähe liitlasi. Niisamuti nurjus vanuigi tema fantastiline projekt rajada koostöös oma pojaga Tartu College’i kõrvale teine kõrghoone.
Arhitektuurisaavutuste tiraad jätab Elmar Tampõllust mulje kui masininimesest, kes aina töötas ja oli ametireisidel. Mõnikord kiputakse unustama, et sellistel meestel oli perekond ja kodu. Et peres kasvasid tütar Ana ja poeg Thomas. Ajapikku tekkis Elmaril siiski tüdimus pidevast ringilendamisest ja ta lasi ta enda kohta käibele lööklause – „Flying is for the birds!“. Tal jätkus tähelepanu perele, kui ta ehitas Antleri saarele geniaalselt lihtsa lahendusega, vajadusel edasist laiendamist võimaldava suvekodu. Koos poeg Thomasega kavandas ta oma viimase kodu 16 May Tree Road, mis valmis 1983. Elmar Tampõllu maja „May Tree House“ valiti välja Toronto arhitektuurinäitusele Toronto, le nouveau nouveau monde, mida näidati Pariisis, Barcelonas, Milaanos ja Torontos.
Tartu College’i majanduslik edu hoopis ärgitas Elmar Tampõldu jätkama oma sihtide elluviimist. Juba 1972. aastal oli Tartu College’i nõukogu kavatsenud akadeemilise õppeprogrammi loomist, millele taheti hiljem saada ülikooli tunnustus, kuid üritus soikus, järgmise katseni kulus terve aastakümme.
Kanada föderaalvalitsus oli 1978. aastal otsustanud multikultuursuse arenguks hakata riiklikult toetama etniliste õppetoolide avamist. Toronto Ülikoolis leidis see võimalus kohese vastukaja, kui asutati Ungari ja Ukraina õppetoolid. Professorid Endel Tulving ja Olev Träss hakkasid ülikoolis pidama läbirääkimisi ka Eesti õppetooli võimalikuks rajamiseks. Kuid akadeemiliste argumentide kõrval oli tarvis leida ka majanduslik alus. Idee majandusliku kalkulatsiooni tegi Tampõld, tollaste õppetoolide nõutud omakapital (föderaalvalitsuse toetuse kõrval) oli Tartu College’i tolleaegsete finantsiliste ülejääkide piires. Ta meenutas korduvalt, kuidas 1982.a mais tulnud talle rahaline lahendus välgusähvatusena pähe autosõidul Don Mills’i kiirteel. Õppetooli rahalise vundamendi valamine polnud võimalik ilma Tartu College’i, föderaalvalitsuse ja ülikooli toetuseta, lisaks tema enda ja eesti kogukonnast saadud investeeringuteta. Õppetooli akadeemiline pealisehitus sündis aga koostöös professorite Tulvingu, Trässi ja teistega. Aega kulus, kuid 1986. aastal avati Toronto Ülikoolis Eesti õppetool, mis on unikaalne kogu laias maailmas väljaspool Eestit. Tampõld uskus, et õppetooli avamine 1986. aastal, sellele alalise, in perpetuity staatuse saamine 1992. aastal toimusid õigel ajal, mis hiljem poleks enam õnnestunud. Toronto ja Tartu Ülikooli vahelise akadeemilise koostöö ja üliõpilasvahetuse programmi toetuseks asutas Tampõld Eesti Õppetöö Fondi ja 1999. aastal Ilmar Heinsoo nimelise stipendiumifondi. Aastast 2000 kannab õppetool tema nime – Elmar Tampold Chair of Estonian Studies.
Õppetool on ehe näide, kuidas Elmar Tampõllu isikus ühinesid silmapaistval moel ettevõtlusvaim ning ettenägelik haridus- ning kultuurimissioon. Mõeldes tulevikule, suutis ta 2002. aastaks ühendada kaks Toronto eestikeelset nädalalehte, „Meie Elu“ ja „Vaba Eestlase“ üheks ajaleheks, mis sai nimeks „Eesti Elu“. 2003. aastal toetas ta stardikapitaliga ja isikliku entusiasmiga Eesti laenuraamatukogu rajamist Tartu College’i ruumides. 2005. aastal esitas Tampõld oma (85. eluaastal!) visionäärse mõtlemise viljana uue projekti kava – rajada Tartu College’i juurde Välis-Eesti muuseum (VEMU) ühes raamatukogu, arhiivi ja kunstigaleriiga. Ta oli veendunud Välis-Eesti kultuuripärandi omaväärtuses ja säilitamise vajaduses asukohamaal. VEMU esimene ehitusjärk Tartu College’i garaažikorrusel on lõpule viidud, kui kunagi õnnestuks see projekt lõpule viia, siis tähendaks see ühtlasi monumendi püstitamist ühele osale eestlaskonnast Läänes. Tampõllu elutööd tunnustati nii Kanadas kui Eestis. Aumärkide ja aunimetustega dekoreerisid teda Eesti Vabariigi President, Tartu Ülikool ja Eesti Mittetulundusühingute Liit.
Tahaks korrata uskumist, et Lõvi tähemärgi all sündinule on elu ja saatus Päikesega sillutatud. See võib nii olla, kuid Elmari kõrval seisis alati Leida ja kogu tema perekond, kellele ta jagas oma kaitset ja tuge, ent sai ise vastu sõnul seletamatut energiat, mis laeb meest uuteks tegudeks. Midagi murdus Elmaris, kui abikaasa Leida 4. mail 2011 suri, pärast lühiajalist haigust lahkus ka Elmar Tampõld 7. märtsil 2013 igavikku. Ta jättis meile kõigile sõnumi – kuidas elada sellist elu, mille pärandiks jäävad nähtavad monumendid.
Jüri Kivimäe
