Professor Rein Taagepera esitles oma äsjailmunud mälestusteost „Kui ajalugu liikuma hakkas“. Ühtlasi tähistati autori 90. a juubelit ja tunnustati tema elutööd.
Auditoorium oli pilgeni täis. Sissejuhatavad sõnad lausus Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli Sihtasutuse nõukogu esimees Peeter Einola, kes tegutses teadustaja ja moderaatorina. Juubilari tutvustas ja iseloomustas humoorikalt professor Andres Kasekamp.
Juubilari enda ettekanne käsitles ajalugu, mis tema jaoks enam kui nelikümmend aastat oli kinni külmunud, ent lõpuks liikuma hakkas ja viie aasta jooksul kahel korral väga kiiresti liikus. Just siinkohal on reporter sunnitud omapoolse täpsustava kommentaariga vahele segama: ajalugu ei liigu iseenesest, see vajab liigutajaid. Neid oli sel murrangulisel ajajärgul õige mitu, kuid üks neist oli vähimagi kahtluseta tänase juubilari nägu.
Ajaloo kiirel liikumisel oli aeglane eelmäng. 1965. aastal esitasid Rein Taagepera ja Helmo Raag USA valitsusele avalduse sooviga survestada Nõukogude Liitu andma Balti riikidele satelliitriikide staatus. Seda tegid nad eesmärgiga tõkestada venelaste sisserändu nendesse maadesse, et põlisrahvad ei muutuks vähemuseks omal maal. See sündmus vallandas pagulasringkondades pahameeletormi, kuid mõjus veel rängemalt teispool raudset eesriiet. Kui „Sirp ja Vasar“ avaldas 1972. aastal ühe Rein Taagepera artikli, kutsuti peatoimetaja „organeile“ aru andma ja Ivan (Johannes) Käbin kurjustas avalikult, et see „andis nõukogude ajakirja veerud meie õelaima vaenlase kätte“. See õelaim vaenlane oli Rein Taagepera, kes 1976. aastal üritas külastada oma sünnimaad. Pakid olid juba laeva pardal, kui selgus, et sissepääsu ei võimaldata.
Aastanumber oli 1987, kui ajalugu ootamatult kiiresti liikuma hakkas ja Rein Taagepera astus pärast 43 aastat taas Eesti pinnale. Ta andis põgusa ülevaate viiest külastusest ajavahemikus 1987-1991, kogukestvusega vähem kui viis kuud. Esimesel korral jõudis ta peatuda vangistuses surnud Jüri Kuke lävel ja külastada veel vangist vabastamata Mart Nikluse omakseid. Osales Väliseesti Muinsuskaitse Seltsi asutamisel ja tegeles koos Trivimi Vellistega Eesti kodanike registreerimisel.
Teisel külastusel detsembris 1988 oli Taagepera Eestis juba tuntud inimene, keda vaadeldi ja koheldi nagu mingit rahvuskangelast. Oli moodustatud Rahvarinne ja ERSP, „õelaim vaenlane“ söandas juba avalikult kõnelda impeeriumide lõppemisest „paugu või visinaga“. Kolmas külastus 1989. aasta suvel langes kokku Balti ketiga, moodustati Eesti Kongress, milles loodeti näha Eesti kõrgeimat võimu.
Terve aasta ei pääsenud tänane juubilar taas Eestisse, järgmine käik toimus 1990. aasta varatalvel, kus ta koos Mart Niklusega viimase õhutusel külastas Nõukogude Liidu lennubaasi Raadil ja vestles sõduritega, kes ohvitseri keelust hoolimata soostusid kõnelema. Üks neist oli nii julge, et soovitas eestlastel oma liidust lahkulöömisega kiirustada, et nemad lõpuks koju pääseksid. Viiendal külastusel augustis 1991 astus Rein Taagepera juba Eesti pinnale Nõukogude viisat taskust välja võtmata. Aasta hiljem kandideeris ta Eesti Vabariigi presidendi kohale, saades valijailt 23-protsendilise toetuse. Valituks osutus teatavasti Lennart Meri.
Kõnelejale esitati mõningaid küsimusi presidendiks kandideerimise tagamaadest, muljetest KGB tegevusest ja pöördeliste aegade võtmeisikuist. Siis kviteeriti ettekannet tugeva tunnustava aplausiga. Teadustaja ettepanekul tehti umbes kümneminutine vahaeg, et varustada end šampuseklaasidega ja soovijail omandada eksemplar kaasatoodud raamatust. Siinkohal tuleb tähendada, et raamatulett tühjendati kiiresti. Tahaks siiralt loota, et õnnelike omanike hulgast leitakse keegi, kelle retsensiooni võime lähitulevikus ajalehe veergudelt lugeda.
Tagasi saali kogunedes tervitati juubilari elagu-laulmise ja pokaalide kergitamisega. Video kaudu tervitasid Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets. Kotkajärve Metsaülikooli nimel tervitas valguspiltide taustal Viive Tork-Hiis ja korp! Rotalia poolt Taivo Ets. Siis kogunesid kõik rotalused ja tervitasid juubilari vennaskonna traditsioonilise ladinakeelse õnnitluslauluga. Juubilarile kui eluaegsele eesti trummi tagujale ulatati pidulikult kõigi korraldajate ühiskingitusena tahvel vastavasisulise loosungiga.
Pidulik tseremoonia oli lõppenud. Fuajees ootas hõrgutav kulinaaria koos juurdekuuluva keelekastega. Õnnestunud üritusest oli kõigil tuju ülev, rõõmus sagimine maandas pinget ja kujunes hubaseks järelmänguks.
Photo gallery
