Alljärgnev ei ole kontserdiarvustus. Minu tänase sõnavõtu põhjus peitub mujal, on aga mainitud sündmusega tihedalt seotud. Elatanud mehe õigusega rikun head ajakirjanduslikku tava ja vestlen sinuga intiimses vormis. Kutsun sind osalema ühel omapärasel isiklikul juubelil, mida ma ei raatsi tähistada uhkes üksinduses. Igaüks teab, et noor olla on kevadet rinna sees kanda. Raugaea eeliseid tajub ainult see, kes sinna on jõudnud. Selles eas tohid olla häbenematult sentimentaalne.
Minu esimene reaalne kokkupuude eesti meeskoorilauluga toimus 1945. aasta suvel, kaheksakümmend aastat tagasi. Sõda oli Euroopas lõppenud, Saksa mundris võidelnud sõdurina virelesin koos saatusekaaslastega Putlose metsa all Inglise sõjaväevõimude hoole all. Meie edaspidise saatuse pilt oli tuhm ja udune. Leitnant Elmar Aru endise koolmeistrina kogus enda ümber grupi lauluhuvilisi ja asutas meeskoori. Õppisime kõrva järgi. Vanemad laulumehed mäletasid oma partiid, nii tekkis repertuaar. Hääleandmiseks oli kellelgi akordion.
Hoidsin end ühe vanema allohvitseri lähedusse, üritasin oma häält tema pehme lüürilise tenoriga kokku sobitada. Laulsime päikeseloojakuni, unustades külma, nälja ja oma küsitava ilmega tuleviku.
Jaanipäeval marssisime läbi vihma lätlastest sõjavangidele külla. Elmar seadis meid kolonni, iga viirg moodustas ühe häälerühma. Lätlased vahtisid meid ammulisui, neljahäälne rivilaul oli neile uudiseks. Meile muidugi samuti, kuid naabritele me sellest märku ei andnud. Tagasiteel lakkas vihm. Me ei rutanud oma improviseeritud ,,kortereisse“, vaid istusime Läänemere kõrgele kaldale ja jätkasime laulmist. Hoidsin end ühe vanema allohvitseri lähedusse, üritasin oma häält tema pehme lüürilise tenoriga kokku sobitada. Laulsime päikeseloojakuni, unustades külma, nälja ja oma küsitava ilmega tuleviku.
Järgneva talve veetsime Belgias Zedelgemi vangilaagris. Entusiastlik Elmar äratas suikunud koori uuesti ellu. Meid sai ligi sadakond meest, tegevus jätkus samal viisil. Taas lävisime lõunanaabritega, keda oli arvuliselt meist kaugelt rohkem, neil oli koguni kaks meeskoori. Üks neist külastas meid, vist meie Vabariigi aastapäeval. Kui ametlik osa oli lõppenud ja publik lahkunud, jäid kaks koori omapead mõtteid ja muljeid vahetama. Pea leidsime ühendava lüli: Tuljak on lätlasi alati enam innustanud kui eestlasi. Panime kaks koori kokku ja laulsime kahes keeles. Kahju, et seda legendaarset ettekannet polnud võimalik salvestada.
Vangist vabanemine katkestas mõneks ajaks minu laulmise meeskoorides. Seeme oli aga külvatud ja idu ajas võrseid. Hanau põgenikelaagrist meenub kahe maineka koori külastus. Üks oli Oldenburgi meeskoor Manivald Loite juhatusel. Teine oli Eesti Meeslaulu Selts Geislingenist Roman Toi juhatusel. Mõlemas osales mitu lauluvenda Zedelgemi päevilt.
Eesti Meeskoor Austraalias, asukohaga Sydney, asutati juba 1947. aastal esimesena sinna mandrile siirdunud emigratsioonilaeval General Stuart Heinzelmann. Kuigi minu tee viis mind Melbourne’i, kus asutasin segakoori ja omandasin muusikalise hariduse, oli mul Sydney laulumeestega tihe kontakt. 1957. aastal Austraaliast Torontosse siirdudes peatusin Sydneys, osalesin meeskoori kontserdil ja „järellaulmisel“ ühe lauluvenna keldris. Tollane koorijuht Herman Mölder oli mu lauluvend Zedelgemi päevilt. Lõpetasime varastel hommikutundidel ja andsime viimase lisaetenduse valsitantsuga Kings Crossi munakividest parketil ümber piimamehe hobuvankri. Minu tantsupartneriks oli laulu- ja relvavend näitleja Priit Prillup.
Torontosse saabudes üritasin hoida madalat profiili ja esimese kahe päeva jooksul see ka õnnestus. Siis tegin saatusliku vea ja läksin Toronto Eesti Meeskoori harjutusele pealtkuulajana, nagu endale vaikselt tõotasin. Mind suruti pikema jututa kooririvisse, kuhu jäin seitsmeks aastaks. Ühenduses koorijuhi Roman Toiga meenus Geislingeni meeskoor, nostalgia võttis võimust. Veel enam heldima pani asjaolu, et tohtisin nii Geislingeni kui Toronto kooride asutajat ja esimest dirigenti August Kiilaspead lauluvennaks nimetada. Kuulusime Kustiga isegi samasse häälerühma.
Austraalia päevile tagasi mõeldes meenub, et Sydney meeskoorist saabus Toronto omasse tubli annus täiendust. Meenuvad Rein Rutnik, Ilmar Ungerson, Verner Heinar, Alver Rõika, Arvo Eerik Naelapea ja lühiajaliselt Ülo Saar. Kõik on tänaseks lahkunud.
Minu laulmine meeskooririvis päädis kontsertmatkaga Euroopasse 1964. aastal. Pärast seda sündmust muutsid tuuled suunda. Meeldejäävaimaks kujunes pärast Helsingi kontserti vennastusõhtu koos kohaliku kooriga, mis kandis ja ikka veel kannab nime Ylioppilaskunnan Laulajat. Ka seal laulsime kahes keeles samaaegselt: „Kuule, kuidas hääli helab“ ja „Kuule, kuinka soitto kaikuu“.
Laululõng katkes, armastus meeslaulu vastu jäi. Vabaduse värsked tuuled tõid Toronto publiku ette RAMi ja mitmed teised kvaliteetsed meeskoorid. Neist saadud muljed on juba piisavalt kajastamist leidnud. Naaskem tänapäeva.
Käesoleva sajandi algus tõi mind ootamatult ajakirjandusse, muude ülesannete hulgas ka muusikakriitikuna. See ei ole minu süü. Et ma vaatamata kõrgele eale sellelt positisioonilt lahkunud pole, on tõsi, kuid miski minus tõrgub end ka selles süüdi tunnistamast. Arvustamise asemel lubatagu aga mul täna teha kolm sügavat aupaklikku kummardust. Esimene kuulub külalistele, vanimale Eesti meeskoorile, kelle esinemisest jäi hinge unustamatu elamus.
Kahe esinenud koori kunstiline ebavõrdsus ei jäänud kellelegi märkamatuks, kuid mind see ei häirinud. Ei tuldud ju võistlema, vaid ühendava laulusilla alustalasid kinnitama.
Teine kummardus kuulub kohalikule koorile, ainsale paguluses võrsunud ja veel tegutsevale meeskoorile väljaspool Eestit. Selle eest, et nad pole jätnud jonni, püsivad kõigi ja kõige kiuste. Isegi koori kunagine asutaja oli oma järeltulijate kaudu esindatud.
Kolmas kummardus kuulub lauluvendlusele. Kahe esinenud koori kunstiline ebavõrdsus ei jäänud kellelegi märkamatuks, kuid mind see ei häirinud. Ei tuldud ju võistlema, vaid ühendava laulusilla alustalasid kinnitama.
Ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Minu nooruses õpetati halli pead austama ja kulupead kummardama. Tänapäeva noor ei märka hõbedat su juustes ega taju tina kontides, ta röntgenipilk näeb ainult lupja su veresoontes ja tituleerib sind vastavalt.
Hakkame, mehed, minema! Nad lähevad ja lubjakaks degradeeritud kriitik ei ürita neile järele longata. Ta avab oma ajukurdudes isikliku luuleantoloogia ja tsiteerib Arno Vihalemma: Tahtsin hoida kõrgel kunsti kuldset plagu, / aga plaguvarrega sain järjest vastu magu.
