Millised on muljed Kanada eestlastest?
Mis mind Kanadas heas mõttes hämmastas või üllatas – kuidas omal ajal tekkisid niivõrd tugevad kogukonnad. Samas on aeg nii palju muutunud – need, kes omal ajal läksid, on jäänud vanemaks ning nende järeltulijad on võtnud selle kõik üle. Nad võib-olla küll ei räägi enam alati eesti keelt, aga hoiavad eesti kultuuri ja tunnetavad selle tähtsust. Tänapäeval, kui on Eesti riik, on kõik ju hästi, aga kui olid rasked ajad, terve nõukogude aeg ja selle lõpp ja kui uus vabariik tuli, kui palju saadi siis tuge väliseestlastelt! Minul on tunne, et nüüd peaks vastupidi olema, nüüd on meie kord neid aidata ja tänada, et nad on tegelikult vedanud eestlust sel ajal, kui meie olime raudse eesriide taga. Nende inimeste ees tuleb teha sügav kummardus ja me tahame seda teha, sest need, kes said ära minna, aitasid lõppkokkuvõttes sellele kaasa, et Eesti uuesti vabaks sai.
Kui ma Kanadas proove tegin, nägin inimeste silmis sellist õhinat. Laulma oli tulnud ka mitte-eestlasi. Eestlased olid suutnud lauluentusiasmi ja kultuuri viia edasi kanadalastesse nii, et nendest teistest on saanud ka peaaegu eestlased. Seda on huvitav vaadata.
Laulupidu võib-olla ongi selline koht ja aeg üle viie aasta kokku saada. Eesti on väike, rahvast on nii vähe, see on tegelikult nagu pere kokkutulek minu jaoks. Tuleme, vaatame read üle – kes on manalasse läinud, kes juurde sündinud, mis on vahepeal juhtunud. Ju see on meile ikkagi vajalik. Ja nii tore on see, et see tegelikult käib kõik läbi kultuuri, mitte millegi muu. See on tahtmine ise teha ja kogu aeg olla osa kultuurist.
Nüüd olete tulemas Kanadasse Roman Toi juubelile. Kas Teil oli juba varem kokkupuuteid Roman Toiga või saite alles Kanadas tuttavaks?
Me olime enne näinud, mina olin teda kaugelt näinud (naerab), aga me ikkagi olime tuttavad – tere öelnud. Aga rohkem saime tuttavaks enne viimast laulupidu.
Kui palju esitatakse Eestis Roman Toi kooriloomingut?
Ma ei oska täpselt öelda, sest tal on väga erinevat loomingut. Üks osa on koorilaulud, aga osa on instrumentaalmuusika ja võib-olla kõige rohkem on orelimuusikat.
Näiteks eelmisel aastal ühel kontserdil, kus tegime Juhan Liivi tekstidele kirjutatud muusikat, laulsime Roman Toi „Kui tume veel kauaks”. See on tegelikult tõesti väga hea meeskoorilugu.
Poistekooriga õpite ka mõned lood?
Kindlasti. Meil tuleb „Te deum” ja „Jumal on suur” ning eraldi mõned a capella lood, need on veel töös, õppimine käib.
Eri Klas andis Teile viimasel laulupeol üle Gustav Ernesaksa taktikepi. Kus te seda hoiate ja kui tihti kasutate?
Ei olegi kasutanud pärast seda ja ma arvan, et see on pigem sümbol. Ma arvan, et see taktikepp hakkab käima ainult laulupidudel. Siis on Ernesaksa vaim seal. See kepp on praegu küll minu käes, aga võib-olla loome traditsiooni, et kes parasjagu laulupeol „Mu isamaad” juhatab, teeb seda Ernesaksa taktikepiga. See on sümbol ning minu jaoks suur au ja usaldus, et Eri ta just mulle andis. See oli minu jaoks tegelikult ootamatu, see ei olnud kokku lepitud.
Millal algab valmistumine järgmiseks laulupeoks?
Peoks valmistumine algab üldiselt kusagil kolm aastat ette ning selle aasta kevadel peaks kuulutatama välja uue üldlaulupeo ideekavandite konkurss.
Laulupeo üldjuhil ja koorijuhil on vist päris palju kohustusi ja sõitmist enne pidu?
Ettevalmistus jaotub selles mõttes tsüklitesse, et sellel, kes kunstiliseks juhiks valitakse, tuleb luua meeskond, millest tekib kunstiline toimkond. Siis hakatakse koos kava ette valmistama, kuni jõutakse nooditrükkideni, siis on seminarid, et kõik dirigentideni ja koorideni viia. Siis läheb lahti õppimine ning viimasel poolel aastal sõidad ringi eelproovidel üle Eesti.
Kes valib laulupeo kava?
Kunstiline juht teeb kava oma meeskonnaga ning selle kinnitab Kooriühingu muusikatoimkond.
Kes on Teie lemmikhelilooja? Keda Teile meeldib kõige rohkem dirigeerida?
Eesti muusikas on üks mu lemmikuid (Cyrillus) Kreek. Tal on hästi ilus kirikumuusika. Ja kasvab peale uusi noori heliloojaid, keda oleme ka juba üsna palju laulnud. Näiteks Rasmus Puur, kes on meie oma poistekooris üles kasvanud. Ta on lõpetanud Muusikaakadeemia ja kirjutab päris palju muusikat. Rahvusooper tellis temalt Eesti 100 pidustusteks ooperi. Ta kirjutabki praegu ooperit ning tema on järgmise noorte laulupeo ideekavandi võitja. Ja Rasmus sai alles 25-aastaseks.
Olete varem ajakirjanduses rääkinud järjepidevusest muusikahariduses ja laulukooride järjepidevusest. Enne laulupidusid paisuvad koorid suureks ja pärast pidu kuivavad kokku. Kuidas Teile tundub seis praegu ning mida saaks laulupidude vahelisel ajal järjepidevuse heaks ära teha?
Eks ta nii kipub olema. Enne laulupidu luuakse ka täiesti uusi koore ja mõned neist ongi projektikoorid, kes käivad laulupeol ja siis nende tegevus katkeb. Aga on palju ka neid, mis luuakse laulupeoks, aga jäävad edasi kestma.
See probleem on üle maailma, mitte ainult Eestis. Meeslauljaid kipub väheks jääma. Ma leian, et tuleb juba väiksest peale sellele tähelepanu pöörata. Selleks on poistekoorid. Tuleb tõmmata poisse koori laulma ja tekitada neis nii suurt huvi, et nad jätkaksid laulmist ka pärast häälemurret – kes läheb tenorisse, kes bassi. See on võib-olla kõige keerukam töö üldse, et tuua noori mehi laulmise juurde ja luua selline võrk. Meil on arvuliselt praegu päris palju poistekoore, kuigi ta on ikkagi kõige väiksem kooriliik. Kui võrdleme laste- või mudilaskooridega, kus on üle 10 000 koori, siis poistekoore on kuskil kolm tuhat. See on mõnes mõttes meie jaoks täitsa suur arv ning on õnneks püsinud enam-vähem stabiilsena. Oluline on just sealt edasi, et poisid jääksid laulma noormeestena, et tekiksid noormeestekoorid, sest vanemad meeskoorid ju kaovad eest ära. Siin on nüüd töö- või ka mõttemaastik, kuidas seda teha.
Kui Eesti vabaks sai ja tuli kapitalism, siis inimeste võimalused ja suhtumine muutus ning korraks tekkis vist isegi hirm, mis saab, kas laulupeod jäävad alles. Kas Teil oli ka selline hirm?
Jah, korraks oli. Võib-olla see tekkiski sellest, et saadi vabaks. Enne oli ju kogu aeg ootus, millal me saame lauluväljakule ja „Isamaad” laulda, millal saame OMA laule laulda ja nii edasi, kogu aeg oli nagu millegi vastu laulmine. Nagu paistab, on trend ja huvi laulupeo vastu hakanud uuesti kasvama. See on ikkagi pigem väikese rahva, väikese kultuuri hoidmise vajadus. Oma keel, oma laul, oma kultuur. See vajadus on, sest vastasel juhul… Kui oli N. Liit, siis nüüd on Euroopa Liit. Kui me siin oma kultuuri ei hoia, võib see lihtsalt vesivärvina ära lahtuda teiste Euroopa riikide ja rahvaste hulgas. Nüüd ei pea millegi vastu laulma, pigem selleks, et hoida oma kultuuri ja traditsioone ja keelt.
Alustasite dirigendina juba 15-aastaselt. Mis oli alustades kõige raskem?
Ma ei oskagi seda öelda. Sündisin Kohtla-Järvel, lõpetasin seal 1. Keskkoolis põhikooli ja siis ma lihtsalt tundsin, et peaksin sellest linnast ära minema. Tahtsin minna Tallinna merekooli või ühte teatrikallakuga kooli. Kui vanematega Tallinnasse õppima minemisest rääkisime, siis isa oli see, kes mind suunas. Mu ema on koorijuht ja eks ta nägi, et humanitaarained olid minu tugevam külg. Õppisin ka lastemuusikakoolis klaverit ja sealt tekkiski selline jätk. See ei olnudki minu enda initsiatiiv, pigem nagu isa suunas.
Kui jõudsin Otsa-kooli (Georg Otsa nim Tallinna Muusikakool) Silvia Melliku käe alla, ta oli hästi tark õpetaja, suunas ta mind koori juurde, et saaksin hakata praktiliselt tööle. See tundus kõik väga loomulik. Eks lapsest peale käisime emaga laululaagrites ja proovides kaasas. Vahel tundus see nii igav, nagu lapsele ikka. Aga olime vennaga selles kogu aeg sees.
Kuna tulin Kohtla-Järvelt, kus elas ainult 12 % eestlasi ja ülejäänud olid vene rahvusest, siis sealt tulles ma pääsesin uude keskkonda. Koolikeskkond oli loomingut täis ja vaba, kuigi oli nõukogude aeg. See oli mu arengus tähtis punkt, sest koolis oli tore õhkkond. Tundsin ennast seal väga hästi. Esimene koor, kellega Silvia Mellik mind töötama suunas, oli Kiisa rahvamaja naiskoor. Hakkasin sel ajal ise poistekooris laulma, kuna meie osakonnajuhataja oli Peeter Perens seenior, kes juhatas Jaan Tombi poistekoori ja meie laulsime seal. Vähehaaval hakkas Peeter Perens mulle praktikat andma, sain teha koormeistri tööd. Sealt on pärit mu side sellise erilise instrumendiga nagu poistekoor.
Mitme koori dirigent Te praegu olete?
Hetkel nelja: Eesti Ringhäälingu segakoor, Estonia poistekoor, kus võin ka võtta eraldi noormehed – see on kammermeeskoor, kuigi kokku on nagu segakoor. Hetkel ka mu oma loodud üle-eestiline poistekoor Kalev, aga ma ei tea, mis sellest tööst edasi saab. Tahaksin rohkem keskenduda Estonia poistekoorile. Üle-eestiline poistekoor Kalev käib koos kord kuus, poisid tulevad laagrisse kolmeks päevaks. Reedel pärast lõunat tulevad, õhtul on proov, laupäeval on proov, pühapäeval lõunani on ka proov. See on keeruline, aga läbi selle oleme püüdnud anda võimaluse just väiksematest kohtadest pärit poistele, et nad saaksid suures kooris laulmise kogemuse, samuti saavad sellega tuge kohalikud õpetajad. Need poisid laulavad kohalikus kooris ja on ka seal nagu vedurid. Läbi selle tekib poistel rohkem huvi edasi laulda.
Dirigenditöö vist ongi selline, et koor on kui instrument kui savi Teie käes. Kui võtaksite täiesti keskpärase koori, kas suudaksite sellest teha tippkoori? Kas see on pigem dirigendi panus või peab ka materjal olema väga kvaliteetne?
Mulle tuleb jälle meelde õpetaja Silvia Melliku ütlus, et koor on nagu peegel ja tegelikult on dirigent täpselt koori nägu ehk koor siis täpselt dirigendi nägu. Eks ikka sõltub, kes parasjagu ees on. Koore on ju alustatud ka nullist, kas või seesama Kalevi poistekoor. Olen ka teisi koore teinud, kus kasvatad lauljad välja ja läbi arengu tekib üldse kollektiiv ja mingisugune tase, kust edasi minna. See on kõik arenguprotsess. Kui võtta mingi tavaline koor, siis inimene on ikka inimene ja siin sõltub palju, milliste oskustega sa suudad temast midagi välja meelitada ja panna soovitut tegema. Ma ei saa öelda, et olen võlur, aga on mingid teed, kuidas inimesi laulma panna.
Õpetate Muusikaakadeemias, õhtul dirigeerite oma koore. Kui koju lähete, mida Te vabal ajal teete? Kas muusika on osa Teie vabast ajast või naudite hoopis vaikust?
Vaikus on väga hea puhkus, selleks et üldse mõtteid koguda ja iseendaga olla. Kui toimetad pidevalt suurte inimmassidega ja annad tegelikult ära energiat, siis mingil hetkel on vaja ennast laadida. Vaikus, lähed loodusesse, sõidad linnast välja. Selleks on kahjuks aega vähe, sest proovid on õhtul, lõpevad kell 8-9, siis praktiliselt kohe magama ning hommikul hakkab kõik jälle peale. Õpetan ka Muusikakeskkoolis – kusagil tuleb ju ette valmistada neid, kes Muusikaakadeemiasse tulevad. Juurde ühiskondlik töö – olen Kooriühingu ja Meestelaulu Seltsi juhatuses, Koorijuhtide Liidu esimees ja palju laulupidudega seotud. Kõik võtab oma aja. Päevad on tegevust täis. Nädalavahetusel tuleb mõni kontsert või laululaager või veel mingi lisategevus. Aga selline tegevus annab tagasi. Kui ise annad energiat, siis need hetked, kui kontsert väga hästi õnnestub või on väga hea proov, tuleb endale energiat tagasi. See on vastastikune energiavool, mis tööle hakkab.
Lea Kreinin
