Pool sajandit tagasi oli aastaarv 1972 ja iseseisvast Eestist unistaminegi kuulus ulmevaldkonda. Kuna nõukogude tegelikkust ausalt kujutada ei saanud, põgeneti oma loomingus kaugele minevikku. Nii sündisid Jaan Krossi ja Arvo Valtoni romaanid ning Hortus Musicuse vanamuusika heliplaadid, mille hiigeltiraaži on tänapäeva Eestis võimatu ületada. Vanamuusikaansambli Madrigal kunstilise juhi Andrei Volkonski emigreerudes jõudis Madrigali noodikogu Peeter Volkonski vahendusel Moskvast Eestisse (Peeter mängis Hortuse esimeses koosseisus löökpille). Noote oli ka Rahvusraamatukogu (tollal Kreutzwaldi nim raamatukogu) muusikaosakonnas. Noored vanamuusikud kirjutasid noote ümber käsitsi, sest paljundusaparaatide kasutamiseks oli vaja eriluba, mida oli ilmvõimatu saada. Mäletan hästi neid Viljandi vanamuusikapäevade õpitubades käsitsi ümber kirjutatud noote, mis olid muusikute endi poolt ka kaunilt kujundatud. Viljandisse sõideti Hortus Musicuse pillimeeste juurde õppima ka teistest liiduvabariikidest, nii kõlas seal peale eesti keele veel mitmeid kõrvale võõraid keeli. Suvised õpitoad ja loengud lõppesid kontsertidega, millest on eriti kirkalt meeles Giovanni Gabrieli kantsoonide esitus Andres Mustoneni juhatusel. Viljandi oli hea pinnas vanamuusikapäevadele, sest sealgi tegutses vanamuusikaansambel, mida juhendas Viljandi muusikakooli flöödiõpetaja Tõnu Sepp.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
