fbpx
Subscribe Menu

Ikka lauluga – Tamara Norheim-Lehela

Igaüks, kes Tamarat teab-tunneb ja on temaga mingil määral suhelnud, peaks olema tabanud end mõtlemast, et näe, ometi üks inimene, kelle elutaevas pole iial ühtki pilve olnud. Ainult päike, leebed loodetuuled ja vihmajärgsed vikerkaared. Muidugi pole see kaugeltki nii, kuid tõsiasjaks jääb, et rajud, rahepilved ja muud kurjad loodusnähted ei ole suutnud kahju teha tema põhiolemusele, kuigi ta elujõe kulg on läbinud nii mõnegi ohtliku kari ja kärestiku.

Tamara Tiismann sündis Tallinnas 28. detsembril 1932. 1934. aastast alates kandis ta eestistatud nime Tiisre. Isa oli kaupmehe poeg, ema laevakapteni tütar.
Tamara Norheim Lehela - foto: Eerik Purje

Ema poolt on Tamaral rootsi verd. Isa ema oli Tallinnas sündinud venelanna, kes valdas küll eesti keelt, kuid kasvatas oma lapsi vene õigeusu vaimus ja nende koduseks keeleks oli vene keel. Tamaruškaga soostus siiski eesti keelt rääkima, ta oli vene keele suhtes natuke tõrges.

Tilluke Tamara veetis oma suved Hiiumaal. Tädi Mahta elas Kärdlas, tema juures oli pisitüdrukul elu nagu paradiisiaias. Sai teiste lastega vabalt ringi joosta, igal pool võeti soojalt vastu ja kostitati saare maiuspaladega. Tihti käidi rannas suplemas, korra pidi väike neiuhakatis isegi ära uppuma, kuid ega sellised pisiasjad noore inimese rõõmu riku. Liivasel rannal küpsetati kalu ja kartuleid, see oli lapse suulaele ainulaadne maiusroog. Tikkudest ja kastanitest valmistati lehmi ja hobuseid, väikestest kivikestest ehitati külad ja talud. Eriline lõbu oli hobusel sadulata ratsutada. Pole ime, et noores hinges hakkas võrseid ajama unistus saada kunagi hiiu taluperenaiseks.

Kõik üllad unistused ei täitu. 1939. aasta kevadel viis ema noorukese Tamara Tallinnas Lenderi kooli. Sooritas edukalt sisseastumiseksami, kuid sügisel anti vanematele mõista, et ehk oleks targem aasta oodata. Võivat tulla uus riigikord, mis sulgeb kooli. Nii juhtuski. Järgmisel sügisel algas õppetöö Hiiu koolis. Tamarat kui usinat õpilast premeeriti kooliaasta lõpul „isakese Stalini” pildiga, mis kästi kodus elutoa seinale riputada. Ma ei kiusa Tamarat küsimusega, kas vanemad selle lahke soovituse järgi käisid. Igatahes jätkus järgnevatel aastatel tema õppeedukus ja ta teenis ka Führeri pildi ausalt välja.

Sirguva tütarlapse elu okupatsiooniaegsed sündmused eriti ei häirinud. Hoopis teisiti oli lugu ta vanematega. Isa mobiliseeriti Punaarmeesse ja viibis 1941. aasta suvel laeval „Eestirand”, mis pidi nad toimetama Kroonlinna. Laev sai aga Saksa lennukitelt tabamuse ja kapten juhtis vigastatud aluse Prangli saare juures madalikule. Eesti ohvitseride juhtimisel võeti laevas võim üle ja mehed jõudsid tagasi Eestisse. Ema töötas Eesti Vabariigi ajal Toompeal ja oli sunnitud jääma ka nõukogude võimu teenistusse. Sai paljude kaastööliste salapärase kadumise tõttu närvivapustuse, kuid pääses eluga.
(Pikemalt Eesti Elu 9. mai paberlehes)

Read more