Linda oli väike laps, kui 1944. a sügisel koos ema, kahe õe ja vennaga said neist suure sõja põgenikud. Kuna noorem õde Liivi oli veel imik, pidi kolmeaastane Linda juba selle pika tee ise astuma. Sõjapõgenike tee viis üle Saksamaa (põgenikelaagris Geislingenis) USAsse, kus ta õppis arstiks ja praktiseeris suurema osa oma arstikarjäärist.
Kui Eesti hakkas vabaks saama, siis õed Jõed elasid sellele väga aktiivselt kaasa ning esimesel võimalusel tulid Eestisse. Ka dr Linda Jõe tuli USAst Tallinna ja asus oma elus kogutud rikkalikke arstiteadmisi edasi andma meie kolleegidele (näiteks võitlus haiglainfektsioonidega, mis näitas end karmilt COVID pandeemia ajal) nii sotsiaalministeeriumi kui ka terviseameti ametnikuna.
Kui Eestis töö üle kahekümne aasta jooksul tehtud sai ja tal tekkis kindel soov pensionipõlve pidada, siis sai Linda Jõest ta sõprade jaoks Eestis nagu hea rändlind, kes talve veetis USA-Kanada piirialade suurte järvede ääres, aga igal kevadel-suvel oli ta alati Eestis tagasi.
Pandeemiaepideemia lõi paljud meie plaanid segi, aga sel suvel tuli ta enne jaanipäeva jälle Eestisse. Me pidasime juba plaane, mida koos teeme, sest nagu ikka – esialgu oli vaja vaid kiired ,,suvetööd“ ja laulupidu üle elada. Tegelikult me saime aru, et Linda Jõe tahab juba tükk aega koju, aga me ei rääkinud sel teemal. Nüüd on see päris selge, ta tuligi koju, et olla lõplikult omade seas.
Linda Jõe kohta kehtib kõige paremini see meie laulupeo laul – ,,Ta lendab mesipuu poole“ (Juhan Liiv / Peep Sarapik)
Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
:,: kuis ihkad isamaa poole! :,:
Miks see laul meid Kodu-Eestiski ikka nutma paneb – sest meie mesipuu on Eesti, kuhu siit lahkudes ikka tagasi tahame jõuda. Omamoodi sümboolne on tõesti aeg dr Linda Jõe lahkumiseks, sest just tema lahkumise ajal laulis laulupeol suur (ehk maailma suurim koor) ühendkoor Tõnu Kaljuste juhatusel suures paduvihmas meie kõige pühamat laulu kõige pühamas kohas – Lauluväljakul. Linda Jõe laulis ise hästi ja meeleldi. Muidugi laulis ta – Mu isamaa on minu arm. Nüüd on selge, dr Linda Jõe soov lahkuda siit elust kodumaal on täitunud – see kõik saigi lõpuks nagu laulusalmis:
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Linda Jõe oli oma saatuse tõttu maailmakodanik, aga jäi samas ka ikka selleks väikeseks eesti tüdrukuks, kes 1944. a sügisel pisikese lapsena Eestist pidi sõja eest lahkuma ning ema kõrval laia tundmatusse maailma minema – aga nagu näha, kes alati teadis – et ta tuleb õigel hetkel kindlasti koju tagasi.
Raamat „Kui sõjamüra oli vaibunud“ (koostaja Mai Maddisson; inglise keelest tõlkinud Ede Kõrgvee; originaali pealkiri: ,,When the noise had ended: Geislingen’s DP children remember“) annab ülevaate nii Linda Jõe ja ta õdede ja venna saatusest sõjapõgenikena Saksamaal kui nende eestlastest saatusekaaslaste elust põgenemise esimesel etapil Saksamaal DP laagris Geislingenis. Laste saatus sõltus paljuski nende emade õnnest ja tugevusest, sest lapse maailm esialgu on vaid emalähedane ruum. Kui emad suutsid lapsi kaitsta, toita ja nendele elutahet süstida, siis oli ka väikeste laste elu vahel päris lõbus ning tore. Kuid tuleb arvestada, et mälestusraamatusse said oma lapsemälestusi kirja panna vaid need, kel oli õnne rasked sõja- ja sõjajärgsed aastad üle elada. Paljudel seda õnne polnud või siis olid lapsena üle elatud sõjatraumad sedavõrd rasked, et nende täiskasvanuelu ei pruukinud väga edukas ja õnnelik olla. Linda Jõe, tema vend ning õed olid selles põlvkonnas võitjate poolel. Nemad said eluga hästi hakkama ja said hakkama nii USAs, Kanadas kui kolm õde ka Eestis.
Eesti laste mälestused põgenemisest terrorihirmus ja kaoses Eestist ning teekonnast Teise maailmasõja järgse Saksamaa põgenikelaagritesse ja sealt edasi laiali Uude Maailma. Elu Geislingeni põgenikelaagris meenutavad raamatus „Kui sõjamüra oli vaibunud“ 33 toonast last, kellest vanim oli sündinud 1935. aastal ja noorimad juba Saksamaal. Kokku veetis Geislingenis viis aastat oma elust umbes tuhat eesti last, imikutest teismelisteni. Kolmkümmend kolm meenutust raamatu „Kui sõjamüra oli vaibunud“ kaante vahel, samuti vahetekstides toodud faktid ja meilitsitaadid maalivad Geislingeni põgenikelaagrist pildi kui miniatuursest Eesti Vabariigist, millel puudub vaid oma sõltumatu majanduselu ning riigikaitse. See paik oli tervelt viis aastat eesti keele- ja kultuurisaar Saksamaal. Enamik hiljem koos vanematega uuele päriskodumaale rännanud lapsi ei meenuta põgenikelaagrit mitte kui maapealset hädaorgu, vaid kui nende ainsat Eestit. Paljud võtsid sealt kaasa ka tugeval alusel eesti identiteedi kogu eluks.
