Sel päeval oli Tartu poiss Mart Niklus kümneaastane ja kes võis arvata, et tema sünnikuupäeva tulevane sisu saab talle elutööks ja kõigile eestlastele rahvuspühaks!
Kõik sai alguse kodust, kus meelsuse ja vaimsuse kujundajateks oli õpetajatest abielupaar. Sellele lisandus hea kooliharidus, mille andsid Tartu 1. Keskkool (kunagine ja praegune Treffneri Gümnaasium) ja Tartu Ülikooli bioloogia-zooloogia eriala aastatel 1952–1957. Siit algas andeka õppuri tähelend Lääne-Eesti linnustiku diplomitöö auhinnavääriliseks tunnistamisega. Võimeka noore eluteed asusid aga suunama nõukogude eriteenistused, kes tema isamaalisust silmas pidades saatsid ta koguni kolmel korral kokku rohkem kui 16 aastaks Siberi vangilaagritesse.
Minu ellu tuli Mart esiotsa välisraadio vahendusel, siis aga koos „Poolpäevalehe“ ja „Lisanduste“ põrandaaluse seltskonnaga 1970ndatel aastatel. Tema ja ta mõttekaaslaste kartmatu tegevus inimõiguste ja ajaloolise tõe kaitsmisel oli mõõtmatu ja sellest vaenajate valimatud teod tema ja teisitimõtlejatest kaaslaste tasalülitamisel. Esimest korda puutusin Mardiga kokku 13. juulil 1988 tema saabumisel koos laagrikaaslasega Gulagist vangiriietuses Tartu raudteejaama (tegin sellest helisalvestuse, millest tunduvalt kõnekamad filmirullid on salateenistuste arhiivides, sest oli veel aasta 1988).
