Sellepeale nõudis kompartei peasekretär Ernő Gerő N. Liidu sõjaväe sisenemist mässu lämmatamiseks. Tollane N. Liidu “ninamees” Nikita Hruštšov tuli Gerő soovile vastu ja Budapesti viidi Ungaris olevad nõukogude tankid. Nähtavasti olid Hruštšovil meelest läinud Varssavi Pakti lepingu sätted – austada riikide sõltumatust ja iseseisvust ning mitte sekkuda nende siseasjadesse. 4. novembril murdsid punaväelased Budapesti kaitsest läbi. Hoolimata meeleheitlikust vastupanust suruti ülestõus 10. novembriks veriselt maha.
Pärast ülestõusu mahasurumist arreteeriti kümneid tuhandeid ungarlasi, kellest paljud küüditati N. Liitu. 350 inimest hukati. 200.000 inimest põgenes. Nende hulgas oli üks allakirjutanu tuttav, kelle isa hukati ja kes põgenes 10-aastase tüdrukuna koos emaga läbi Austria ja Itaalia, jõudes lõpuks pärast vaevarikast teekonda Kanadasse. Tema emotsionaalset kirjeldust põgenemisest on võimatu unustada.
Kuigi Ungari pöördus korduvalt ÜRO ja lääneriikide poole abipalvega, ei tulnud sealt mingit abi. On omamoodi paradoks, et kuigi USA julgustas Ida-Euroopa riike murdma end lahti Varssavi blokist ja Moskva hegemooniast, püüti vältida USA ja N. Liidu vahelist konflikti, mis võinuks viia tuumasõjani.
Möödus aastakümneid, kuni Ungari Vabariik kuulutati välja revolutsiooni 33. aastapäeval, 23. oktoobril 1989. Sealtpeale tähistatakse 23. oktoobrit Ungari rahvuspühana.
1956. a revolutsiooni sündmused on jätkuvalt Ungaris poliitiliseks päevateemaks, kuna nendega seostub palju vastuolulisi ja subjektiivseid kirjeldusi. Samas on see on oluline osa suurima soome-ugri rahva ajaloost.
Demokraatia ja vabadus eeldavad teatud väärtuste süsteemi olemasolu ning individuaalsete vabaduste ja sotsiaalse vastutustunde tasakaalu. Seda mõistavad madjarid tänu oma minevikule suurepäraselt. Nii püüab iga generatsioon anda oma parima vaba Ungari püsimiseks.
Elle Puusaag
