Linnade piiramine, hävitamine tähendas, et kannatasid, surid suurtes arvudes mittesõdalased. Ent tavaliselt, nagu Waterloos või varemgi, kohtusid armeed väljadel, langesid peamiselt need, keda kas palgati või värvati sunniviisil tapma teisi.
Möödunud sajandil, nagu Keegan nii täpselt kirjutas, oli tänu lennukite leiutamisele, ka õhulaevade rakendamisega, linnad oma süütute elanikega suuremas ohus kui kunagi varem. Tehnoloogia, nagu alul film, raadiod, siis televiisorid lubasid mujal olijaid jälgida seda kurjust. Kuidas just naised ja lapsed varjusid, nagu Teise maailmasõja ajal Londoni allmaaraudteejaamades.
Linnade pommitamine lennukitest ei saa ju kuidagi täpne olla – isegi kui on sihitud sõjamaterjali vabrikuid, tehaseid. Ikka kannatavad need, kel pole kusagile minna. Paastukuus on eesti rahval kaks hirmsat, valusat mälestuspäeva. 1944. aastal, 6. märtsil hävitasid punakotkad Narva linna. Kolm päeva hiljem oli Tallinn leekides.
Tallinna vanad puumajad põlesid nii, et tollal Tihemetsas, Pärnumaal asuvas metsakoolis, õpilane mäletab tänaseni kuma, mis enam kui saja seitsmekümne kilomeetri kaugusest põhjataevas kurjuse kinnitusena tõusis. N. Liidu okupatsiooni ajal jäeti Harju tänaval asuvad rusud, varemed selliseks, nagu nad pommitamise järgselt olid. Oluline meeldetuletus neile, kes sündisid võõrsil, pärast sõda. Nii Eestis kui paguluses.
Lahesõja tegevuse vahendamine CNN uudistekanali kaudu oli vistiti esimene nii põhjalik pommitamise katmine eetris. Ning kahjuks kordub võikus jälle Ukrainas. Taas on CNN paigal. Vladimir Putin, kes absurdselt väidab, et see pole sõda, ja tsivilistid ei ole ohus, pole selgelt mõistuse juures. Ometi on näha Kiievi metroos varjuvad naised ja lapsed. Ka põgenike kolonne, kilomeetreid ja kilomeetreid pikad, süütuid, kes pommitamise eest põgenevad. Linnade, elamute pommitamine on lihtsalt moraalselt vale. Kahjuks kordub Tallinna minevik Kiievis ja mujal.
Tõnu Naelapea, Toronto
