Poliitikat on kaua tembeldatud mustaks mänguks. Definitsiooni järgi peaks rahva poolt valitud saadik esindama oma toetajate huve ja mandaadi lõpuni viima. Kuid viimastel aegadel ei peeta reeglitest kinni. Vaatame vaid Vahtralehemaa viimaste kuude otsuseid. Föderaalselt on üle koridori astunud ja erakondi vahetanud opositsioonist valitsuse poole mitmed parlamendiliikmed. Provintsi tasandil on British Columbia konservatiivid lahkumas nagu rotid uppuvalt laevalt. Nii aga tühistades oma valijate soove.
Teadagi puudub poliitikas vajalik ,,parim enne“, isegi ,,kõlblik kuni“ kuupäev. Ning alati ei ole nii nagu Kanadas, kui Justin Trudeau aeg oli ammu läbi. Kuna siis oli sobiv ja võimetega inimene Mark Carney näol tagalas, kes võttis riigilaeva tüüri kindlalt kätte.
Eesti aga on pisike riik. Vapustavalt andekaid inimesi on üllatavalt palju, astuvad esile sealt, kust alati ei oska loota. Ent küsimus on erialaliste oskuste ja teadmistega. Heliloojast võib saada tubli kultuuriminister, pankurist majandusminister, kindralist kaitseminister. Kui palju aga neid väiksel rahval on tasemel võtta?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
