Kas oskame pühenduda koostööle? Kas suudame ületada teravaid lahkhelisid, taas näidates tungivat soovi koostööks? Kas oleme valmis mitte enam jagunema üksteise vastu võitlevateks osapoolteks? Kas osapooled oskavad ausalt tunnustada vastaspoolset siirust realiseerida oma visiooni meie ühisest tulevikust? Paraku olemasoleva ühiskonna meeleolu arvestades vastused võivad olla lausa utoopilised või lootustühised.
Ettekujutus meie siinse ühiskonna tulevikust on loomulikult ühine – võitlus meie kogukonna hääbumise vastu ning võitlus ühiskonna elujõulise arengu poolt. Osapooltel on ka ühised vaenlased – apaatsus, ükskõiksus, resignatsioon. Peame olema veendunud, et ühised eesmärgid on meis sügavalt juurdunud ja ajendavad mõlemaid siirastele tegudele, mis on omakasupüüdlikest motiividest vabad.
Vaadates tagasi 100 aastat, siis rahvusvahelised sündmused tekitasid erinevatele lähtekohtadele toetudes ägedaid eriarvamusi aktivistide vahel. Kuid revolutsioonilisus ja vasakpoolsed ideed jäid kõrvale ning peamiseks eesmärgiks sai iseseisva riigi tekitamine. Iseseisvusevõitluse sildi all ühineti.
Võibolla ülaltoodu ei ole üksikasjalikult võrdne olemasoleva olukorraga, kuid vaja on ikka võita lõhenemist. Võitlus ühtluse ja kokkukuuluvuse eest ei saa võitmatuks jääda. Leida üldist ja toetavat konsensust ning leplikku meeleolu ei ole kerge. Kuid ausal tahtmisel igati saavutatav!
Soovin kõigile ühtehoidmist ja tõelist omavahelist mõistmist.
Laas Leivat, Toronto
