Muidugi ei kaalu Ford seda, et valija kannatab kõige rohkem. Kui peaks nii juhtuma, siis valimispiirkondade rahvastik kasvab markantselt. Ja teadagi on Toronto ise kasvanud hiljuti. On praegugi kohaliku linnanõunikuga raske kokku saada, kuigi nendel on muidugi assistendid, kes teevad oma parima. Meie esindaja raes on Jaye Robinson, kelle kontori ja poliitiku enese kohta oskan ainult kiidusõnu lausuda. Kohalikud mured on ju nende lahendada. Ning kui näiteks ehitatakse rahulikku rajooni, kus ajalooliselt on domineerinud ühekorruselised tellisest bangalod, hiiglasuuri losse – ostetakse tänapäeva miljon+ hindadega väike maja, lammutatakse ja lüüakse suurele krundile monstroosum peale.
Don Millsi maksumaksjate ühing DMRI, mille president on eestlane Erik Kalm, on enam kui poolsajandit kaitsnud nii piirkonna omapära kui võidelnud selliste koledate majade vastu. Tavaliselt edukalt. Ning Jaye Robinson on tihti olnud toeks. Või kui koolivalitsus tahtis ühe kooli jalgpalliväljakut maha müüa, et sinna kondomiinium-maju ehitada, siis DMRI koostöös linnanõunikuga suutis neid plaane pidurdada.
Robinson on ka volikogus transpordi eest vastutav ja on Eglintoni tänavat halvanud Metrolinxi kiirrongi projektiga olnud kohalikule maksumaksjale toeks. Veel suunanud raha oma piirkonnas parkidele, võidelnud hiidkorterimajade vastu, mis just Yonge ja Eglintoni ümbruskonna teeb vastikuks. Uued tuhanded elanikud panevad koormust jubagi ülekoormatud infrastruktuurile, hommikutundidel on pea võimatu metroole pääseda. Nii et linnanõuniku roll on tähtis ja Jaye Robinson musternäide, et miks neid vaja on. Rohkem ehk, mitte vähem.
Mullu Kawartha Lakes valitsus, mille piirkonda kuuluvad Lindsay ja Fenelon Falls teiste linnade hulgas, mis otsustab majanduslikku tulevikku, poolitas linnavolikogus olevate nõunike arvu 16-lt 8 peale, see andis ehk Fordile idee. Kohalikud aga kurdavad, et ülekoormatud valitsus ei suuda enam adekvaatselt täita kohustusi. Ja suvel on seal maakodudega inimesi arvukalt, piirkond on oma järvede tõttu kaunis, maanteedel liikluskoormus näiteks on mureks, nende korrashoid oluline. Mis pole odav.
Huvitavalt on 1/3 värskest MPPst konservatiivsest parteist Toronto otsuse vastu. John Tory on kaalumas kohtuprotsessi. Sel nädalal saime teada, et linn – millel on oma advokaat, kes nõustab nõunikke, teatab 20. augustiks, mida on põhikirja järgi võimalik ette võtta kohtus. Kas see kusagile viib, ei tea, aga kuna Ontario arkaanne süsteem annab Fordile, ta valitsusele ainuõiguse otsustada Toronto tuleviku üle, siis võib karta hullemat.
Ent mitte nii kärmelt peaminister Ford. Lõppotsus pole ikka teil. Pidage meeles, et on olemas leitnantkuberner, kes kaitseb Ontario, käepikendusega Inglismaa, kuna kuninganna Elizabeth on ju ametlik riigipea, huve. Ontarios on sellel kohal Elizabeth Dowdeswell, kes on üldiselt jätnud positiivse mulje oma enamasti tseremoonilises rollis. Tema otsustab, kas seadused lähevad läbi, isegi kui enamusvalitsus on neid heaks kiitnud. Ta võib veto seadusele asetada, mis tähendab, et see ei kehti, lihtsalt oma allkirja andmise keeldumisega. Järgmised nädalad võivad väga huvitavad olla munitsipaalpoliitikas.
Miks Doug Ford nii mõistusevastaselt, türannina peaaegu käitub, on müstika. Kahjuks aga Kanada poliitikas on pahatihti nii, et kui pukki jõutakse, siis murtakse valimiskampaanias antud lubadusi, esitatakse uusi seaduseid, millest valimiste eel kellelegi teada ei antudki. Vaadake vaid Ottawa, Justin Trudeau poole. Fordi majanduslikult mõistlikkusele ehitatud kampaania püüdis tähelepanu. Taheti küll endisest peaministrist Kathleen Wynne’ist lahti saada, aga mitte selle hinnaga, et linnavalitsus kannatab.
Huvitav on ka see, et ajaliselt teatas Ford plaanist möödunud nädalal. Nädal varem oli reede juhuslikult viimane päev kandidaatidel registreerida linnavalimisteks. Küüniline vaatleja, kes on juba harjunud poliitikutes pettuma, on aga nördinud. Mis Fordil Toronto vastu, on arusaamatu. Ka teised linnad, näiteks Peeli piirkond on Fordil kirbul.
Viimase märkusena oli üheks tõepoolest viimase hetke kandidaadiks, vahetult enne kella viit registreerides linnapea kandidaadi kohale, endine linna peaplaneerija Jennifer Keesmaat. Tema jättis ametis olles väga hea mulje, ja ta kriitikud olevat talle ütelnud, et kui ta tõesti soovib näha linnapildis muutusi, astugu poliitikasse. Võttis nõu kuulda, Tory jätab pahatihti kui mitte ülbe, siis enesekeskse poliitiku mulje.
Järgmiste kuude kampaania lubab olla huvitav. Aga hetkel annaks oma hääle Keesmaatile, kuna osa ta esimesest kõnest meediale teisipäeval on, et ta platvormi võtmeosa on leida üha kallinevas, suurenevas linnas üürnike huvides strateegia, mis lubab mõistliku hinna eest siin linnas elada. Mis Kanada kallim kinnisvara, üüride poolest. Tory ei suuda isegi linna enese doteeritud majutamisprogrammi all olevaid hooneid korras hoida. Esimene punkt andekale, intelligentsele Keesmaatile. Kes ütleb, et suvel midagi ei toimu poliitikas?
Tõnu Naelapea, Toronto
