Meenub varalahkunud folklaulja Harry Chapini laul „Greyhound“, 1972. aastast. Chapin suri irooniana maanteel, ta autol oli mehaaniline rike ja kaubaauto sõitis talle tagant sisse. Oleks ta bussiga sõitnud, ehk laulaks meie mõnuks tänaseni.
Laul on südaöisest bussireisist, kaassõitjatest ja filosoofia refräänis on, et reis-teekond, mitte kohale jõudmine, on kõige olulisem. Olin ise mitu head aastat noore mehena, kui puudus auto ostmiseks, pidamiseks raha, Lõuna-Ontarios bussiliinide pidev klient. Kesk- ja ülikooli aastatel Penetang-Midland Coach Lines’iga Penetanguishene’i linna, sealt ,,pöidlaga“ edasi Georgian Bay äärde, kus mitmel sõbral oli suvila. Siis Grey Coach, mida omas Toronto ühistranspordifirma TTC, kuid Greyhound ostis aastate eest ära, viis Muskokasse – jällegi, kas sõprade suvilasse või Kotkajärvele. Millest ehk eraldi mujal.
Nii et tean, kuidas inimestel, kes kas väikelinnast suurde soovivad pääseda või vastupidi, kel kõhn rahakott, teist võimalust ei ole. Ajalehes oli südantlõhestav lugu noorest naisest Saskatchewanis, kes seitsmesaja elanikuga asulas, mitte linnas, elades avastas, et tal on tõsine haigus, mis vajas üle nädala suurde linna sõitu ravi saamiseks. Kuidas nüüd sinna jõuda? Briti Kolumbia põhjaosas on buss vajalik mitte ainult pakkide vedamiseks, aga näiteks doonorite käest infusiooni vajavatele vere viimiseks. Nii et mõnele on see tõesti elu või surma küsimus.
Tõsi küll, väikelinnades pole arvudega arvestades reisijaid nii palju kui näiteks Torontost mujale. Oma minevikust tean, et istekoha kindlustamiseks pidi tihti tund aega enne väljasõitu bussijaamas olema. Siis lubati ka veel bussis püsti seista, aga nüüd on see keelatud. Turvalisuse nimel. Internetiajastu lubab pileti varem, enne ärasõitu osta, nii ka kohta kinni pannes.
See majandusele keskendumine on osaliselt arusaadav. Inimlikult aga küll mitte. Annaks ühe teise näite, mis USAs on juhtunud või juhtumas. Seal, muide, olen Greyhoundiga reisinud. Kanadasse polnud nad veel oma ahneid silmi suunanud. Bussid seal olid räpasemad, inimesed kahtlasemad, sõit poleks Chapinile meeldinud. Teine viis suhteliselt odavalt pikemaid reise ette võtta on ju rongiga. Kuid USA valitsus teatas, jälle majanduslikel kaalutlustel, et mitmed reisirongiliinid peatavad tegevuse, kaubarongid teadagi mitte, kuna see ju siiski kõige odavam – loe tasuvam – viis kaupa ühest kohast teise vedada.
Mis meenutab üht teist USA folklaulu, ka klassikasse kuuluv. Steve Goodman kirjutas ja laulis 1971. aastal rongist „City of New Orleans“. Kuulsaks ja hitiks sai laul aasta hiljem Arlo Guthrie tõlgenduses. Sellegi laulu sõnad on peaaegu kõik ikka veel peas. Laul tegeleb samuti öise reisiga, New Orleans kuni Chicago. Mis varsti peatab tegevuse. Goodman juhtis juba siis tähelepanu sellele, et rongiga reisimine kaob varsti öhe, peaaegu pool sajandit enne selle sündi. Veel isiklikult – meie perekonna transpordifanatt tahtis pärast ülikooli lõpetamist just selle rongiga reisida, laulus olevat teekonda kogeda. Paraku elu ei käi alati soovide, unelmate järgi, võimalus jäi lihtsalt teiste kohustuste tõttu võtmata, võiks ka sellest kurblaulu kirjutada.
Greyhoundi firma esindaja järgi on nende liinide, mis peatselt enam ei tegutse, reisijate arv langenud 41% võrra. Kaasnevate kulude tõusmisega ei suuda bussifirma enam õigustada sõite väikelinnade vahel.
Elame riigis, nagu rõhutatud, mis on väga suur, kauguseid vahest raske mõista, mõõta. Indigeenide reservaadid – või poliitiliselt korrektselt kogukonnad – on tihti paikades, kuhu isegi ei ole teed. Vaid lennukiga saab sisse, välja. Loodeterritooriumil saab mõnda kohta talvel nö jää-maanteega, kuna siis saab üle järvede ja jõgede sõita. Kuid seegi on ohustatud tänu kliimamuutusele.
Kanada on ajalooliselt maa, kus reisimine on, kui mitte heidutav, siis väljakutse. Mitu sajandit tagasi coureur de bois ületasid karusnahakütid kanuuga uskumatult pikki maid, järvede- jõgede vahel kanuud seljas kandes, ka kogu varustust, karusnahku. Kes enam sellist asja kaalukski ette võtta.
Ei oska ise lahendust pakkuda, siin on riigil oma kohustus, roll. Kuid nad ei suuda isegi tasemel joogivett tagada mitmes kauges kohas. Ja mugav maksumaksja Torontos, kel on ju nii mitu varianti käepärast, kuidas kas arsti kabinetti jõuda või sõpru külastada ehk protesteerib. Kuid tuleb ikka rõhutada, et „kõigevägevama dollari“ nimel, mis USA majanduses olevat esmatähtis, ei saa jätta olukorda niisuguseks, et inimesed on isoleeritud. Eraettevõtlus pole selgelt vastuseks, omal ajal oli, nagu antud näidete järgi, mitu erafirmat. Greyhound on monopolina ära ostnud mitmeid neist ja oma südametu otsusega näidnud, et mitmeti elame ikka kapitalismi hiilgeaegade julmuses, kus lihtsurelik ei olnud kasumi kõrval lihtsalt tähtis.
Tõnu Naelapea, Toronto
