Ei Churchill ega Clemenceau, möödunud sajandi riigimehed Suurbritannias ja Prantsusmaal, olnud esimesed, kes sellist taipu avaldasid, kuigi on nii esitatud. Väidetavalt – ja ka see on vaieldav, kuna kindlasti olid juba ennemgi mitmed selliselt noorte kohta arvanud – ütles nii, erinevate vanustega, USA teine president John Adams. Selle oli kirja pannud oma päevikusse aatekaaslane Thomas Jefferson, ise tulevane president.
Noorte käes on ju tulevik. Eesti rahvas teab seda hästi, mitmed suured saavutused on sündinud tänu noortele. Kuid ärgem unustagem, vanemate toetusega, juhtimisega. Selle nimeks on kasvatus. Mis omakorda tagab järjepidavust. Eksisamme andestatakse arusaadavalt; saavutusi loomulikult kiidetakse.
Kus aga kunagi ei tohiks eksida on poliitiliselt. Teooria ei võrdu alati praktikaga.
Sotsialism teoreetiliselt on hea asi. Kuid praktiliselt mitte, kuna isegi iga inimliku joonega arvestades on võimatu kõikidega võrdselt suhelda. Teame seda juba suurematest perekondadest, kus (näiteks) esmasündinud lapselt oodatakse vägitempe, pesamuna aga hellitatakse. Või peredest, kus on ainult üks laps,...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
