Möödunud nädalal kaks National Postis ilmunud artiklit võtsid Ryersoni nimel internetis sõna. Ryersoni Ülikooli poliitikaprofessor Patrice Dutil esitas arvamust, et kui Ryersoni nime kandva kõrgharidusasutuse nime muuta, ainult selle tõttu, et ta ei olnud pärismaalaste koolide süsteemi vastu (esimene selline avati mitu head aastat pärast Ryersoni surma), tuleks ka seda teha ka mujal. Nii rõhutades, et edumeelne ja haritud Ryerson polnud kellegi rassist.
Seda kinnitas Tristan Hopper, National Posti ajakirjanik. Ryerson sõbrustas Mississauga suguharuga. Suhtles tasemel ojibwe (nüüd anishinaabe) keeles. Muide, päevikupidaja oskab selles keeles nii teretada kui tänada, ka mõnd muud väljendust. Kui paljud märatsejad, kes reostasid Ryersoni ausammast, selle lõpuks maha tirides ja pea Toronto sadamas vette visates saavad nii ütleda? Ning kus oli politsei – avaliku ausamba rüvetamine ei tohiks olla ju lubatud. Vandalism viib mässudeni. Kui tõesti põhjust sellist maha võtta, siis on ju selleks seaduslikud, rahulikud menetlused saadaval.
Kuid tagasi Dutili argumendi juurde. Järgnevad lõigud on kokkuvõttena siin ära toodud, kinnitades, et kui Ryersoni nimi kaoks ülikooli eest, nõudmised diplomeid muuta (kui jabur!), siis on väheseid Ontario ülikoole, mis võiksid praeguste nimede all tegutseda.
Esimeseks näiteks pakkus Dutil St. Catharines’i Brocki Ülikooli. Kindral Sir Isaac Brock suri ühes 1812. aasta sõja esimestes lahingutes, kolooniat kaitstes USA vägede eest. Seega kolonialist ju. Mis on iga Vahtralehemaa pahe taga. Kes Niagara poolsaart on külastanud, Queenston Heightsis asuvat Brocki majesteetlikkut ja uhket ausmammast näinud, teavad, et Torontos tegutsenud anarhistidel oleks seda monumenti küll raske maha tirida. Kuid värvida rõvedustega – no miks mitte. Mõtteid aga ei tohi neile anda, iseseisev mõtlemine puudub ju sellistel segastel.
Siis Ottawas asuv Carletoni Ülikool. Sir Guy Carleton oli brittide Põhja-Ameerika koloonia esimesi kindral-kubernere. Seda 18. sajandil, kui riiki polnud veel raudtee ühendanud. See toimus sadakond aastat hiljem.
Järgmise näitena toob professor esile kahte lähestikus asuvat kõrgkooli. Waterloo Ülikool on Põhja-Ameerika parimaid tehnika ja infosüsteemide, virtuaalse mõtlemise arendamise kodusid. Asub linnas, mille järgi nimi anti. See tuli teadagi tänu Wellingtoni hertsogi võidule Napoleoni armee üle selle-nimelises paigas. Kelle mitme hüüdnime hulgas oli väike kapral. 120 aastat hiljem nimetati ühte teist megalomaani, mõrvarit Kapral Aaduks. Hitler olevat teatavasti olnud Punapardiga (eestlaste tore nimi talle) võrdluse üle olnud uhke.
Lühikese jalutuskäigu kaugusel Waterloo ülikoolilinnakust asub peaminister Sir Wilfrid Laurieri nime kandev ülikool. Laurier ei liigutanud lillegi, kui avalikustati, et pärismaalastele mõeldud koolid, kuhu, tõsi küll, neid vägivaldselt viidi, polnud sugugi inimsõbralikud. Siiski paljudel, nagu Hopper kirjutab, oli aateline mõte taga. Jah, nähti aborigeenide hulgas pigem metsikust, koolide süsteem oli mõeldud selleks, et nad assimileeruks paremini anglode mõttemaailma. Laurier oli aga rassist, olles Aasiast tulevate immigrantide karm vastane. Tema ajal pidid hiinlased maksma nö pealõivu, kallist raha, et riiki pääseda.
Samuti astus Laurier päris uskumatu sammu. Võttes ära pärismaalastelt, meestelt muidugi, naistele, ka euroopa päritolu, seda õigust ei olnud veel antud, õiguse osaleda riiklikel valimistel. Pärismaalastele andis hääleõiguse ei keegi muu kui Sir John A. Macdonald, Vahtralehemaa esimene peaminister ja riigi üks olulisematest ühendajatest. Kuna aga ta ei seisnud pärismaalaste koolide vastu, on ta ka rassist, juba mitu ausammast on eemaldatud, ka punase värviga kaetud.
Veel Dutililt. Kaks ülikooli Ontarios on otseselt seotud Briti kuningakojaga. Windsor ja Queen’s. Kolonialistlikud ju need 19. sajandi monarhid, eriti üle 60 aasta valitsenud kuninganna Victoria. Mõtelege, mida tema käsul Indias ette võeti! Kas tuleks Briti Kolumbia pealinna nime siis muuta? Kus see narrus lõpeb?
Ja siis on kolledžid, samuti kõrgharidust, tavaliselt aga tehnilist, pakkuvad. George Brown College Torontos sai nime ühelt tõesti ebatolerantselt inimeselt. Brown oli vastandlik, ei sallinud katoliiklasi, québecklasi ega, mitte üllatavalt, indigeene. Peterborough’s asuv Sanford Flemingu nime kandev kolledž peaks samuti saama uue nime, kuna Fleming oli Ryersoni kaasaegne ja ei astunud samme haridusreformide vastu. Siiski oskas ta esitada uue ajamõõtmissüsteemi, jagades terve maailma tsoonidesse. Seda tunneme kui standardiseeritud ajamääramist, teame, mis kell on hea helistada Tallinna – või isegi Austraaliasse.
Mida tänapäeva muutuste nõudjad ei taba on see, et eilset muuta ei saa. Ei ausammaste rüvetamisega, ei ülikoolide nimede muutmisega. Mis juhtus, see juhtus – ja tihti oli palju saavutusi toonaste nüüd väärmõtete kõrval. 20. sajandi pahesid 19. sajandi juhtkujudele, reformaatoritele 21. sajandil veeretada, kui sügavat pattu, on väär ja nonsenss.
Et praegu uudistes möllavat Kamloopsis indigeenide kooli juures avastatud 215 lapse säilmeid kasutada vabanduseks, et seadust jäigalt rikkuda, on uskumatu. Pole ju teada, kuidas koolilapsed suri. Vaevalt, et neid mõrvati. On esitatud mõne poolt arvamust, et suremise põhjus oli tuberkuloos, tiisikus. Eurooplaste poolt toodud haigus, üks millele pärismaalastel polnud vastupanuvõimet. Just nagu tuleveega, haigus, mis möllab nende hulgas tänaseni.
Me ei tea detaile Kamloopsist. Kindel on, et ei ole mingit võrdlust sellega, kuidas punaarmeelased käskisid sadadel, mõne järgi tuhandetel poolakatel suuri ühishaudu kaevata ja siis neid sinna elusalt maeti. Ka natside ühishaudadega pole kindlasti sobiv võrrelda. Ja kuigi neis koolides olid õpetajad tihti katoliku nunnad, preestrid, pole õige ka paavstilt vabanduse ootamist selle eest, mis toimus enne ta eluaega, et see oli kiriku seisukoht, millest välja ei tehtud. Kui ei teata fakte, nagu näiteks Dutil ja Hopper esitasid, siis pole ju õigust esitada nõudmisi. Ehk jõuame arusaamisele rahvana kunagi. <I>Mutatis mutandis,</I> mõndagi muudatust on tarvis. Ent mitte põlvetõmblemist. Seniks, kui nõutakse absurdseid muutusi, saab süütut inimelu, vaatamata rassile või soole, hindav kõrvalseisja ainult ahastada tumeda tuleviku üle.
Tõnu Naelapea, Toronto
