Õnneks kirjutab Simpson ikka vahete-vahel oma endisele tööandjale, laupäeval ilmus Globe & Mailis oluline arvamuslugu, mis seletab detailselt Justin Trudeau valitsuse populaarsuse langust ja rahulolematust Vahtralehemaal. Miks Trudeau all on liberaalid kaotanud üheksa aastat tagasi saavutatud sära ja tuhmunud niivõrd, et hetkel gallupite järgi vaid üks viiest valijast toetab erakonda. Ennustatakse järgmistel valimistel, mida võib ju igal hetkel välja kuulutada, kui vähemusvalitsus peaks langema, punase lipuvärvi all oleva partei tõsist hääbumist.
Süüdi on Simpsoni järgi neli i-tähega algavat sõna, tõlkes siin oleks kauaaegne pukisolek (incumbency), inflatsioon, immigratsioon ja identiteet. Võiks vabalt lisada viienda määrajana sõna inerts.
Tema viimast valitsust õõnestas ta kauaaegse vastase, majandusministri Paul Martini õukond. Ent kui Chrétien tagasi astus, Martin erakonnajuhiks valiti, siis rahvas pooldas ikka liberaale, Martin sai peaministriks.
Alustades esimest kirjeldusest. Pärast Teist maailmasõda ja Louis St. Laurenti, kes valitses aastatel 1948 kuni 1957 on valijad Simpsoni sõnul otsustanud pigem mitte kellegi poolt hääletades, vaid nende vastu. Erandiks on vaid Jean Chrétien. Tema viimast valitsust õõnestas ta kauaaegse vastase, majandusministri Paul Martini õukond. Ent kui Chrétien tagasi astus, Martin erakonnajuhiks valiti, siis rahvas pooldas ikka liberaale, Martin sai peaministriks.
Kuigi nii konservatiivid John Diefenbaker, Brian Mulroney ja Stephen Harper valiti Ottawasse enamusvalitsustega, aruka majandusliku poliitika tõttu, siis on karta, et praegune konservatiivide juht, elukogemusteta, ainult poliitikas olnud, mitte nagu ülalnimetatud (kaks esimest olid advokaadid, Harper majandusteadlane) Pierre Poilievre ei paku mingit lahendust Kanada riigi muredele. Need on tõsised – nii majanduslikult kui ka sotsiaalpoliitikas. Demokraatiates oodatakse mitte paigalseismist, inertsi, vaid positiivseid muudatusi, mida ilmselgelt praegused liberaalid ei suuda pakkuda.
Mis viib inflatsioonini. Kanada Riigipank on mitmeti selles süüdi tänu konventsionaalsele konservatiivsele lähenemisele pandeemia tõttu, ikka jätkuvate murede tõttu – kaubadefitsiidid, varustamisprobleemid, elamispinna puudus on pea igas suures linnas, mis on omakorda viinud kodutute kriisini. Pandeemia suurendas ka asotsiaalide, eriti opiaatide sõltlaste arvude kasvu. Mõlemad viimased on Põhja-Ameerikas tõsised ning killustavad nähtused, viies ka kuritegevuse vohamisele.
Kuid keskenduks peamisele murele, immigratsioonile, täpsemalt globaalsele rändekriisile. Aastaid toetasid kanadalased riiklikku immigratsioonipoliitikat, vaatamata kes oli valitsuses. On ju riik sisserännule ehitatud, töölisi tarvis, alul maapõuevarade, metsade ekspluateerimisel, siis möödunud sajandi alul vabrikutesse. Paraku on peamised toonased suurtööstused kolinud siit arenguriikidesse, kapitalismi peamine pahe, kasum üle kõige on tähtsam kui mingi muu tegur.
Kanada pole üksi. Kõikjal, eriti Euroopas on rändekriisi tõttu tõusnud vastuseis migrantidele, keda nähakse majanduspõgenikena, võõrastatakse usuliste ja kultuuriliste erinevuste tõttu. Parimateks näideteks on Poola ja Ungari, aga ka Põhjamaades on viimaste aastate jooksul tugevalt kanda kinnitanud rahvuslikud, sisserännu vastased, tihti ultra- või üliparempoolsed erakonnad. USAs seletab see presidendi valimiste eel vabariiklaste vankumatut toetust Donald Trumpile. Nende lõunapiirilt voolab päeviti tuhandeid ebaseaduslikke migrante riiki. Kanadas, kuni veel hiljuti astusid, nagu mullu Soomeski Venemaalt, paberiteta asüülitaotlejad üle riigipiiri.
Kanadas on gallupite järgi suur enamus immigratsiooni vastu. Trudeau valitsus on lõdvemaks lasknud Stephen Harperi eduka immigratsioonipoliitika, mis oli ehitatud punktisüsteemile. Punkte määrasid elamisluba, kodakondsust taotleva inimese haridus ja isiklik hea majanduslik seis. Et sisserändajad ei muutuks heaoluriigile koormaks. Nüüd aga antakse ajutistele migrantidele, eriti põllunduses, tööload, mille lõppedes paljud riigist ei lahku. On asutatud nö „diplomivabrikud“, kahtlaste väärtustega haridusinstitutsioonid, kolledžid rahvusvahelistele õpilastele. Kes tulevad siia peamiselt Aasiast, maailma rahvastiku järgi kahest suurimast riigist, pea arvude poolest võrdsetes, Hiinast ja Indiast. Kus elab enam kui neli korda rohkem inimesi kui kolmandal kohal olevas USAs, kahes riigis kokku elab peaaegu 3/8 maailma inimestest. Tullakse ka Iraanist, Sri Lankast, Pakistanist ja Bangladeshist. Sealsed keskmised sissetulekud, võrreldes arenguriikide omadega lubavad kahtlustada, et mujal kogutud varandused pole saavutatud ausalt ega eetiliselt.
Pandeemia-aegsest vajadusest isolatsioonis restoranidest, ka kiirtoitude kojutellimisest on kasvanud välja, eriti nooremate inimeste hulgas, mugavus, ollakse nõus sellise teenuse eest juurde maksma. Kust need rahad kõik tulevad?
Immigratsioon ja ülalmainitud avatud piirid asüülitaotlejaile on lisanud jubagi teravatele majandusmuredele, majutuskriisile, toiduhindade inflatsioonile, kinnisvarahindade pöörasele tõusule. Mullu lubati üle miljoni inimese riiki, seega 2,5% protsenti Kanada praegusest neljakümnest miljonist elanikust. Mis ime, et vastuseisus peegeldub ka rassistlikke elemente. Suur-Toronto ühistranspordi süsteemides (TTC, GO rongid) on tipptundidel arvukalt näha elektrijalgratastega all-linna liikuvaid toidukullereid. Nende olemasolu seletab firmade nagu Uber eats ja Skip the dishes olemasolu. Pandeemia-aegsest vajadusest isolatsioonis restoranidest, ka kiirtoitude kojutellimisest on kasvanud välja, eriti nooremate inimeste hulgas, mugavus, ollakse nõus sellise teenuse eest juurde maksma. Kust need rahad kõik tulevad?
Viimaks põgusalt identideedist, Simpson defineerib seda liberaalide hulgas kui patriotismi, rahvusluse külge kinnitatud udust mõistet. Liberaalid on suutnud nii tihti võimule pääseda, kuna erakond suudab prantsuse keelt rääkivatele kodanikele esitada lepitavaid seisukohti. Juba kaua on ülejäänud riigis peamine poolehoid olnud kas konservatiivide või sotsialistide kasuks. Justin Trudeau isa, Pierre Elliott Trudeau hoiatas juba neli aastakümmet tagasi, et me saame ainult oma ajas elada. Mitte minevikus. Kuid ta poja valitsuste aegu on esile toodud mineviku süümed, indigeenidele on antud miljardeid kauge möödaniku pattude korvamiseks. Nii ei saa ei ühskondlikult ega majanduslikult edasi liikuda. Paigal tammumine on tulemuseks. Uhkest riigist on kasvanud nende all kõike võimatuseni rahuldada sooviv alandlik vabandav riigikord, milles häbiplekid on tähtsamad kui plaanid homse nimel.
Simpsoni põhjalikku analüüsi tuleks igal valijal lugeda. Kahju vaid, et hetkel puudub alternatiiv usaldusväärsele kogenud poliitikule, mitte populistlikule Poilievre’ile. Woe Canada!
