Kuigi Kanada ja Eesti vahel on tuhandeid kilomeetreid, ei eralda see eestlastest rahvuskaaslasi ega sea piire koostööle. Nagu selgitas pärast Väliseesti Muuseumi (VEMU) peaarhivaari Piret Noorhani sissejuhatavat sõnavõttu Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, algas see projekt juba päris mitu aastat tagasi, sest ilmnes, et kaugemal elavate rahvuskaaslaste noorpõlve ja kooliaega polnud uuritud. Senised suuremad projektid olid suures osas suunatud põgenemislugudele ja sellega seonduvale.
Selle näituse avamine vahetult enne Eesti taasiseseisvumise 35. aastapäeva on tähenduslik ka sellest aspektist, et Eesti vabanemiseta poleks sarnast näitust saanudki Eestis avada. Nüüd aga avaneb kõigil asjast huvitatuil võimalus teada saada, kuidas kogesid eesti lapsed põgenemisteekonda, ümberasumist Kanadasse ja uue elu alustamist võõral maal; milline on eesti pere elu ja kodu võõrsil; milliseid katsumusi toob kaasa elu eesti nimega mitmekultuurilises ühiskonnas; milline on igapäevane lapsepõlvemaailm mängude, naljade, hirmude, uskumuste ja tähtpäevadega; kuidas on Kanada eesti kogukond toetanud laste ja noorte elu ja tegevusi; ning mis on aidanud hoida eestlust Kanadas elavana enam kui 80 aastat pärast 1944. aasta suurpõgenemist. Loodetavasti leiavad tee näitusele ka õpilased, kellele oleks väljapanek nii ajaloo- kui koduloo õppimisel lisamaterjaliks, aga ka inglise keele tunni lisa, kuna näituse tekstid on paralleelselt nii eesti kui inglise keeles.
Näituse tegijad ütlesid, et materjali ette valmistades tajusid nad, et tegelikult on see näitus väga tänapäevane, samad mured ja probleemid, aga ka kordaminekud ja rõõmud on tänastelgi sõjapõgenikel, kes satuvad võõrasse keskkonda ning peavad kohanema ja uutes oludes hakkama saama.
Piret Voolaidi sõnul ei läinud materjali kogumine ootuspäraselt. Eestis valmistati ette põhjalikud küsimustikud, millele Eestis kohapeal saadi väga head ja põhjalikud vastused, kuid ookeani taga see viis ei toiminud. Nii muudeti tööviisi ja hakati läbi viima videousutlusi. See osutus märksa tõhusamaks ja tagantjärele saab öelda, et oli õige samm. Nii koguti ligi kakskümmend tundi videomaterjali, lisaks fotosid, dokumente ja muud. Väärtuslikku arhiivimaterjali säilitatakse VEMUs Torontos ja Kirjandusmuuseumis Tartus.
Tallinnas näituse avamisel said lisaks ülalnimetatuile sõna ka Kanada suursaadik Eestis hr Laird Garfield Hindle, Grete Lepvalts TÜ Teaduslikust Raamatukogust ning Tartu Ülikooli folkloristika magistrant Liisa Nurme.
Näituse valmimisele andsid oma panuse lisaks vastajatele VEMU peaarhivaar Piret Noorhani ja Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kuraatorid Astrid Tuisk ja Liisa Nurme, keeletoimetaja Asta Niinemets, kujundaja Martin Mileiko; Seri Disain näituse valmistajana, Priit Pajusalu ja Kati Kiilaspea, kes tõlkis tekstid inglise keelde.
Näituse valmimist toetas Haridus- ja Teadusministeerium (üleilmse eestluse tegevuskava) ning avavastuvõttu toetasid Kanada Suursaatkond ja VEMU. Tänu kuulub ka Grete Lepvaltsile, kes korraldas väljapaneku esitamise Tallinna Ülikooli Teaduslikus Raamatukogus, kus näitus jääb avatuks 30. oktoobrini.
Kai Kiilaspea tekst ja fotod
