Jaagup kolis meie majasse kõrvalkortelisse, nii et oleme ennemuistse ütlemise perra üleaetsed. Nüitsel ajal tuleks vist öelda vaheseinalised, sest aeda meie elamiste vahel ei ole, ei roigastest ega teivastest.
Tühja neist teivastest, mul on nüid inime, kellega saab juttu ajada. Kodust ma välja ei pääse, Kataga on ammu kõik jutud ära räägitud, kõneleme rohkem kehakeelt, raputame pead ja pööritame silmi. Aga Jaagupiga on palju kõnelda, erinevad taustad ju, nigu hinteligendid ütlevad.
Teine õnnistus on, et Jaagupil on autu ja sohvripaberid. Viib vahel Kata poodi provianti tooma ja eks edespidi ehk minugi rahva ulka, ükskõik kas pühaba keriku vai äripäeval ärplema selle üle, kuda neid isamaa asju täpselt ajada tuleks. Mul nende värkide kohta kah ikke oma arvamine, egas kehvad kodarad mõtlemist takista ega väljaütlemise õigust vähenda.
Vata see irmus pandeemijumm sai otsa ja tohtritel on nüüd jälle aega vanainimesi kiusata.
Aga enne kui ma kõigi nende koosolekute, kontsertide ja näitemängude manu pääsesin, tuli sihuke proosaline prohmakas, mida ei osand ültse oodata. Tohter akkas minuga jonni ajama ja igat sorti analüisisi nõudma. No ma saan aru küll, milles asi, aga ikke äirib. Vata see irmus pandeemijumm sai otsa ja tohtritel on nüüd jälle aega vanainimesi kiusata. Minu oma andis äkiste kurja käsu labradooriumi minna ja lasta end nõelaga torkida. Noh, läksime siis, Jaagup keeras rooli ja mina lõdistasin pükse, et kes teab, mis minuga teevad.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
