Jaagup kaebas, et tema meelest on need meie asjad siin linnas ästi nirud ja muutkui nirumaks lähvad. Tema jälgib neid asju hinternetist, loeb ardikkelisi ja komendaarisi. Nende kaudu on ta jõud järeldusele, et meie rahvuslik küna on küllakile vajund. Kõik rammus sulp voolab rentslisse ja notsud jäävad nälga.
Jaagup ütles, et tema mäletamist mööda on eestlastele alati meeldind ärbelda. Vanasti kelkis igaüks, et sina võid ea olla, aga mina olen parem. Nüid on vastapidi: üteldasse, et mina võin ju tsipa äbarik olla, aga sina ei kõlba kuskile. Nii et kui ennevanasti olid eesti inimesed ead ja paremad, siis nüid on alvad ja alvemad. Alguses kakeldi seltsimaja pärast, siis mindi kerikute kallale ja nüid lõpuks on kaks kakelust ühendatud, et riid oleks rammusam. Muutkui lüiasse nii et mõlemal poolel on pead paistes nigu pagari kassil. Küsis, kuda minu nooruses asjad käisid.
No minu noorpõlves olid asjad lihtsad ja selged. Igas külas oli kerik, kõrts ja seltsimaja. Kui ei old külas, siis ligidal alevis, aga igal oli oma selge otstarve ja kindel publikum. Kes tahtis laulda, tantsida vai näitemängu kaeda, läks seltsimajja. Kes tahtis palvetada, läks keriku. Kel oli isu tüli norida ja karvu kakkuda, läks kõrtsi. Nüid on meil siin seltsimajadega veike vahe sehes – üht pole enam ja teist pole veel. Kerikutest on muist kadund, mõni veel alles, aga oma kõrtsi pole meil kunagi old. Kraaklejad ja kisklejad on oma kindla kantsi puudumisel akand ädaga pühakojast peavarju otsima. Ei peagi enam peris loll olema, et kerikus peksa saada, targale võib kah tohlakas sadada. Ega kedagi vist lausa altari ees ei klobita, aga ukse taga uulitsal vai hinterneti komendaarides antud obadus teeb kah aiget. Papid pagevad, köstrid kaovad, kellamehed laiutavad käsi ja proovivad kerikuid kudagi käigus pidada.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
