No ülemuste sõna vasta ei saa. Kui peab kirjutama, siis peab, vaimuga vai ilma, omapead ja ula.
No see äda on mul eluaeg old, et muutkui peab ja peab. Igat sorti pidamisi on elus ette tuld. Kui olin noor, siis pidasin poissmehepõlve. Aga siis sain Kataga tuttavaks ja varsti pidasime pulmi. Kahekeste pidasime talu, elu oli ilus. Õhtati enne tattninalambi süitamist pidasime videvikku ja pärast lambivalgel pidasime aru omsete tööde ja tegemiste üle. Elu oli ilus sellepärast, et me pidasime teineteisest lugu.
Aga vat just selle koha peal vaim leidiski mu ülesse ja küsis, misukest lugu me pidasime. Kas ajalugu, elulugu vai simmanil kuuldud pillilugu? Teatsa, inge ajas täis. Ütlesin äiritult vasta, et kui sa õigel ajal ei osand peale tulla, siis ole nüid kah vakka ja ära sega vahele. Tema kostis irvitades, et ei taht sulle peale tulla, sulle ei meeldi alla jääda.
No ega ei meeldi küll. Otsustasin, et tuleb vasta pidada. Jutt saab valmis kirjutatud, sest sõna on antud ja mina olen sõnapidaja mees. Tema kohe torkas kõrvalt, et ah sõna oskad pidada, aga lause las jookseb omapead. Ma ei teind sellest väljagi, pidasin antud lubadust silmas ja oitsin pleiatsi paberil. Aga kus tema, ei oska piiri pidada ja muutkui susib, et miks sa midagi suus, ninas vai kõrvas ei pea. Kõik augud ja mulgud su pealuus ju võrtsed ja üheväärsed.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
