Sirutasin sõrad pikalt ette ja kaesin, kuda päikesekiired tantsisid kura käe küinarnuki peal kaerajaani. Üks ulakas tuulepoiss kargas mu pealaele ja otsis karvu, mida sasida. Ei ta leid sealt midagi, läks pettunult tagasi ja kõigutas pahaselt vana pedaka okkalisi jäsemeid.
Nisukesel päeval tunned, et ei ooli isegi mõtlemisest. Einoh, mõtled natuke ikke, aga ega sel mõtlemisel miskit sisteemi ei ole. Mõtete sasipundar on sul ees ümmarguse laua peal nigu makaroniports. Vata need peenikesed makaronid on kah sedasi sassis, et oleks peris lihtne süia, kui teaks, kus ots on. Kui otsa leiad ja suhu saad, siis pole muud kui tõmba mokkadega lürpsti sissepoole ja ongi taldrek ühe sõõmuga tühi. Arilikult ei leia ja no siis nokid niisama siit ja sealt, kudagi ikke söönuks saad. Mõtlemisega on sama moodu. Üks mõte tuleb siit, teine sealt, kolmas koera änna alt, ega sa neist jupikestest äärberit ei ehita. Ea, kui veikse vigvami kokku pusid ja see võib kah sulle kolksti kaela kukkuda, kui ette ei vaata.
Ei mina vaata ette ega taha, vaatan oopis alla. Siin kõrgel palkunil olen nigu kapten kamandu silla peal, uulits all nigu ookean. Autud all teevad lainetust, mürisevad ja ajavad tagast tossu välja. Iga natukese aja tagast tuleb naabrimaja tagast mõni lennumassin kah välja ja litsub urisedes minna kes teab kuhu. Neid vaadates tuleb vahel sihuke ulakas kiusatus peale, et läheks ja lendaks nendega ühes. Aga kohe saad aru, et see üks mõtlematu mõte. Lennuki sehes on ea istuda küll, lased end röötsakile ja surud silmad kinni. Kui lahti teed, oled Eestimaal ja ütled Pikale Ärmanile tere. Aga kuda sa sinna sisse saad? Enne pead lennujaama sagimise välja kannatama, pagasid, piletid, passid ja petsatid, viisad ja võerad keeled. Seda on minusuguse jaoks palju. Jääb minemata ja ongi kõik.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
