Kui möödunud sajandi algul tekkisid kodumaal akadeemilised vennaskonnad, siis oli neisse kuulumise ajendiks sõprus ja vendlus. Need likvideeriti vahepeal võõrvõimu poolt, aga kui need kohe taastati pärast 1944. a. suurpõgenemist uutes asukohamaades, tekkis ülemaailmne võrgustik. Kaasvendlus võttis hoogu alguses Rootsis ja Saksamaal, siis peatselt Inglismaal ja kohe järgnevalt Austraalias, Kanadas ja USAs.
See oli reaalne, sest kaasvennad hakkasid kohe omavahelist sidet pidama. Mainin siin ka vennaskondade eelkäijat nooruse mõttes - skautlik liikumine, kui suurlaagritesse hakkasid saabuma noored - poisid ja tüdrukud - üle ookeanide.
Pole ime, kui nüüdsel ajastul toimub see hoogsalt edasi. Vaid väga hiljuti leidis Torontos aset üks üleilmne kokkusaamine. Oli mehi, nii noori kui veidi vanemaid, kes tulid kohale nii Tartust kui Tallinnast, ka isegi USAst, et leida ja süvendada ühist sõprust kaasvendadega Kanadas.
Hiljutisel hetkel oli tulipunktis korporatsioon Sakala, kes Eestis on äärmiselt dünaamiline. Võiksin nimetada ka teisi vennaskondi, kes on Torontos saanud kokku vastavate koondistega, isegi veel kord korp! Sakalat, kes 14 aastat tagasi oli arvukalt kodumaalt kohal, samuti Tartu College’is, millest on hetkel kujunenud aktiivne kohalike eestlaste keskus. See eelnimetatud kokkusaamine toimus organisatsiooni sajanda aastapäeva puhul.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
